Τέλος

Kõik Ateenat puudutav on selleks korraks läbi. Ma istun jälle meie rõdul Thessalonikis, kõlgutan jalgu peatänava poole, vaatan kasvavat kuud ja kirjutan. Hinges pakitseb väike kurbus ja igatsus, aga see on hea, sest ma tunnen, et olen elanud ja elan veel. Et minuga juhtus midagi, mis oli päriselt tähendusrikas ja elus ja et selle nimel võib ju hiljem rongis paar pisarat valada.

Pikk lugu lühikeseks või lühike lugu pikaks, igatahes hakkasin ma poolteist kuud tagasi Thessalonikist Ateenasse hääletama, sest Kaja oli seal ja siin ei olnud mul... õieti kedagi. Kaja sealne sõpradegrupp võttis mind nii armsasti vastu ja nii veetsin ma esimesed kolm nädalat erinevate inimeste diivanitel crashides, kuni see järsku enam meile kummalegi võimalik ei olnud.

Otsa tuli vaadata faktile, et me oleme Ateenas vaesed ja kodutud ja tegelikult oleks kõige targem minna tagasi Thessalonikisse, kus on ootamas kui just mitte rahapuud, siis vähemalt aus katusealune. Nii et ma ostsin meile piletid.

Aga nagu pea iga mu piletiostuga, kaasnes ka seekordsega lugu sarjast „kui Katarina teeb reisiplaane, siis Jumal naerab”. Sest paari sekundiga sain kinnituskirja e-mailile ja seal seisis must-valgel, et meie buss Thessalonikist Ateenasse väljub seitsmendal mail kell kolmteist null null. Thessalonikist Ateenasse. Meie viimane raha oli kulunud bussipiletile, mis sõitis meile risti vastupidises suunas.

Tormasime muidugi kohe järgmisel päeval seda vahetama, aga piletiputkast öeldi, et pole võimalik. Sooduspileteid ei vahetata. Nii et me ohkasime, kirjutasime juhtunu God’s Plani arvele ja kolisime squatti.

Hotel City Plaza asutati kaks aastat tagasi mahajäetud hotelli, et pakkuda varjupaika põgenikele ja neid aidata soovivaile vabatahtlikele. Voodikoht on tasuta, kui sa oled nõus seda teiste inimeste ja voodilutikatega jagama, kaks korda päevas saab sooja toitu, kui sa oled valmis köögis juurvilju lõikama ja leemekulpi liigutama. 

Baaris jagatakse sooje jooke ja enamasti mängib kõlaritest mõni idamaine muusikapala (või kui puldis juhtume olema Kaja ja mina, siis kas Sinine Vilkur või Rolex). Lapsed lõkerdavad ja jooksevad ringi, täiskasvanud mängivad backgammonit, keegi tinistab nurgas kitarri. 

Ehkki kellelgi mingit rahalist motivatsiooni ei ole, saavad asjad alati tehtud: igale kastile leidub tassija, igale keelele tõlk, igale probleemile lahendus. See on suur kogukond, mis toimib. Jumal teab, kuidas, aga see toimib – ja ma igatsen seda.

Ma igatsen inimesi, kellega külg-külje kõrval süüa tegime, magasime, naersime ja voodilutikate kreemi jagasime. Kellega me rõdudel tervitasime ja tähti vaatasime, vastastikku õpetasime ja õppisime.

Ma igatsen inimesi, kelle elus toimusid suured muutused: kes sai kätte passi, kes asus tööle fotopoodi või kingakauplusesse, kes sõitis Saksamaale uut elu alustama.

Ma igatsen oma taltsutamatut araabia keele eraõpetajat, kes vahepeal mu täiesti meeleheitele viis – eelmise õhtu odavast veinist valutava peaga araabia keeles tuhandeni lugeda, üks-kaks-kolm-läks! Kuidas on lagi, auto, võtmed, puhur, tuba? Aga mida tema teeb, mida sina teed, mida sa tahaksid teha? Kiiremini! Kiiremini!

See oli hullumeelsus, pärast mida mu pea iga kord huugas ja vahel pidin ma järsult tunni lõpetama, et mitte nutma hakata. Ometi leppisin temaga aina uusi kohtumisi ja tunde kokku, vahel tema toapõrandal õhtust süües, vahel keskööl hotelli ust valvates, vahel baaris suitsu pahvides ja teed juues.

Ma igatsen neid tantsimisi künkatipul, vaatega kuule ja akropolile ja tuledes linnale, ümberringi kõlamas farsi keel. Ma igatsen seda, kuidas noored pärslased oma sõpradele helistasid ja kõne alguses „Jou, vennas!” hüüdsid. Ma igatsen noori inimesi purssimas teineteise keeli, kompamas uusi maailmu, millest neil enne õrna aimugi ei olnud, kuulamas lugusid, mille olustik väljub nende kogetu piiridest.

Ma ei hakka ealeski mõistma, kuidas meie väikesel sõbral oli jaksu 15-aastaselt üksinda illegaalselt riigipiire ületada, kuidas teine proovis enne 21-aastaseks saamist 14 korda oma kodumaalt välja murda, kuidas kolmas läks kolm korda nädala jooksul optimistlikult võltsdokumendiga lennujaama ning ta iga kord sealt tagasi saadeti. Või tema, kes eksles päevi tühermaal ja leidis ühest koopast tüdruku, kellel oli akupank – sõja eest varjumine ja akupank, kui vastuolulised mõisted, ja ometi kuuluvad need mõlemad mõnesse igapäevaellu.

Ja päeva lõpuks ei ole asi isegi mitte nende tugevuses või tahtejõus, vaid sa lihtsalt teedki seda, mida on vaja ja võtad ühe sammu korraga ja lähedki nii kaugele, kui sa jaksad. Sest elu on antud ja elama peab. Ja samamoodi pidin mina sõitma eile tagasi Thessalonikisse, sest mingil põhjusel on mulle antud just selline elutee ja ma käin seda nii hästi, kui suudan – üritades märgata, kuulata ja lahti lasta isegi siis, kui on valus. Sest elu usaldades juhtuvad imed.