Wednesday, July 11, 2018

Olla väike, olla lähedal


Tänavu panin tähele, et viimastel võõrsiloleku-aastatel olen alati koju naasnud hiljemalt jaanipäevaks. Olgu see siis maakera kuklapoolelt, vahemere kaldalt, ülemere naaberriigist või siitsamast pealinnast, hiljemalt seitseteist juuni olen tagasi Saaremaal nagu viis kopikat, et süüa metsmaasikaid, kõndida läbi kastese rohu peenrale melissi korjama ja küsida alandlikult Jaanalt, kas La Perlas mulle veel teenindajakohta on. Tavaliselt on.

Peadpööritavad välismaa-seiklused on selleks korraks jälles möödas (ja ma tõesti mõtlen peadpööritavad, sest pööritas see pea tavaliselt iga päev kuni õhtuni, mil lahti sai korgitud järjekordne odav vein) ning mina olen oma väikese alandliku Saaremaa-elu lainel. Elan vanematekodus hobusetapeediga toas, käin liiga palju tööl, leotan vabal ajal seemneid ja ube ning õpin araabia keele tähestikku.

Neil päevil ei vaja ma julgust ega väljakutseid, ma ei pea võõraste poiste paatidesse istuma ega künkatipul hommikuni tantsima. Minu adrenaliin on kiirel restoraniõhtul värske mahla pressimine, mu sotsialiseerumine töökaaslastega killu viskamine ja minu tõeliselt lõõgastavad hetked on need, mil libisen suveöö niiskes jaheduses rattaga kodu poole, tähed siramas üle inimtühja piparkoogilinna ning jalgades surisemas seljataha jäänud tööpäev.

Mõtlen rahulolevalt ka sügisele, mil saan ühikaseinale riputada kolm Gitte Mölleri maali, Samaaria kaltsukast kolmkümmend senti tükk. Need on seebikarbifoto suurused ning neist õhkub märtsikuuahastust ja merejää õnnetut kiunumist vastu paadisilda, üheskoos moodustavad nad toreda olmelise ängistuse ning poes teadsin, et ei saa neid eraldada. Ma viin nad koos Tallinnasse ja vaatan neid, kui ma oma viimase kuivatatud melissi teeks keedan, kui mu külmast marraskil käed hakkavad jälle verd immitsema ja kui ma mõtlen rasketel pimedatel hommikutel oigega, et millal see talv ükskord otsa saab.

Maalide eelmise kodu, küllusliku Samaaria kaltsuka leidsin aga Hiiumaalt, kuhu sõitsime perega eelmisel nädalal. Emme pidi tööasjus kõikides sealsetes Coopides käima ja minul oli lihtsalt töölt kaks vaba päeva, väike Liise loksus aga niisama kaasa, kaamera alati kaelas ning valmis kõikvõimalikest toredatest kividest ja molluskitest pilti tegema.

Ma pole Hiiumaast varem suurt pidanud – ükskord käisime seal perega mustikaid söömas ja teine kord klassiga joomas, aga minu mälestustes elas ta alati nagu Saaremaa väiksem õde: põhimõtteliselt sama, ainult natukene pisem ja ilma Maximata.

Nüüd aga nägin, et need Lääne-Eesti saared ei ole mitte ainult erinevatest peredest, vaid ka täiesti isemoodi kasvatusega! Suurem neist kuuluks nagu vanemaile, kelle arvates peab laps minema kindlasti kunstiringi ja muusikakooli ning ennast sugulastele viisakalt tutvustama, väiksem aga vabakasvatusega perest, kus lastel on alati kuidagi lihtsalt... olla lastud. Liblikatega sokk ühes ja triibuline teises jalas, kleit mullane ja lehv viltu peas, aga alati rõõmus ja vaba.

Ja kui sünnipäevalauda kokku tulnud sugulased küsiks, et kus siis väike Hiiumaa on, rehmaks vanemad käega, et ah, ju ta ajab kuskil vaikselt oma asja. Püüab oravaid või midagi.

Hiiumaa, see on teistsugune hõng ja tunne, lopsakam rohelus ja künkad, muhklikumad männid ja taltsutamatum loodus. Sõitsime mööda saart ja nägime padrikuid, liivapaljandikke, ürgorgudes vulisevaid ojasid, lahtede vahele pikitud kummalisi paljaste puudega saari. Järgnesime mööda laudteed iseteadlikele lammastele ja ronisime vaatetornide otsa, et nendest veidratest saartest selgem pilt saada, ent tulutult – kuid võib-olla ei peagi mõni mõistatus lahendust leidma. Eriti Hiiumaal.

Ühel lugematutest külateedest keset eimiskit leidsime väikese kohviku, mis otsekui roosa meteoriidina keset tühermaad alla sadanud oleks. Paotasime kohvikuuksena toimivat pitskardinat ning nägime leti taga ei kedagi muud kui naeratavat Evelin Ilvest.

Nii hästi sobis ta sinna pastelsesse, maani kardinaga maailmast ja sääskedest eraldatud idülli, koduste õunamahlade ja käsitsi valmistatud pavlovate kõrvale paljajalu lippama. Neil avanevat öösiti lausa väike pavlovatehas, sest nõudlus olla nii suur! Tõesti, meie sealviibimise ajal peatus padrikukohviku ees mitu autot.

„Meil on täna päevapakkumiseks lõhesupp,” kuulutas Evelin külalistele, ning järele mõeldes lisas siis vandeseltslasliku muigega: „aga saladuskatte all võin teile öelda, et seal sees ei olegi üldse lõhe, vaid hoopis kiisk!”

Mul oli hea meel Evelini niimoodi näha, kelmikalt ja lihtsas ruudulises kleidis keset metsakohvikut, põrandal lamamas truu teekaaslane, haige käpaga kräsukarvaline koer.

Üks õhtu eksisime õega metsas ära. Olime koos vanematega läinud jalutama mööda Rebaste matkarada, kui otsustasime hargneda, vanad ühele ja noored teisele poole, kellest viimased avastasid üks hetk, et on rajast lootusetult kõrvale kaldunud ning telefone pole neist kummalgi. 

Algas orienteerumine ja „Ae!”-tamine, lõpuks, kui öö hakkas juba mustikakarva tõmbuma, leidsime asfalttee ning läksime vanemate autosignaali järgi edasi. Teineteist leidnuna tõdesime, et ole sa kui zen tahes, telefon peaks metsas ikkagi kaasas olema. Ja läksime kämpingusse lõkke äärde istuma ja magama.

Hiiumaa tolmuseid teid mõõtes olin parajasti kirjutamas ajalehte lugu sellest, kuidas tulevikuvalikud panevad noortel pea huugama ja kogu edasine tundub teinekord nii lootusetu. Autouksest välja, samblasesse männimetsa astudes tundus see kõik aga järsku nii naljakas ja totter. Milleks üldse muretseda mingite institutsioonide ja lävendite pärast, kui kõik „päris” ongi just praegu siinsamas sinu kopsudes olemas! Ja tulevik tuleb ju ükskord niikuinii.