Tänavu panin
tähele, et viimastel võõrsiloleku-aastatel olen alati koju naasnud hiljemalt jaanipäevaks. Olgu see siis
maakera kuklapoolelt, vahemere kaldalt, ülemere naaberriigist või siitsamast pealinnast, hiljemalt seitseteist juuni olen tagasi Saaremaal nagu
viis kopikat, et süüa metsmaasikaid, kõndida läbi kastese rohu
peenrale melissi korjama ja küsida alandlikult Jaanalt, kas La
Perlas mulle veel teenindajakohta on. Tavaliselt on.
Peadpööritavad
välismaa-seiklused on selleks korraks jälles möödas (ja ma tõesti
mõtlen peadpööritavad, sest pööritas see pea tavaliselt iga päev
kuni õhtuni, mil lahti sai korgitud järjekordne odav vein) ning
mina olen oma väikese alandliku Saaremaa-elu lainel. Elan
vanematekodus hobusetapeediga toas, käin liiga palju tööl, leotan vabal ajal seemneid ja ube ning õpin araabia keele
tähestikku.
Neil päevil ei vaja
ma julgust ega väljakutseid, ma ei pea võõraste poiste paatidesse
istuma ega künkatipul hommikuni tantsima. Minu adrenaliin on kiirel restoraniõhtul värske mahla pressimine, mu sotsialiseerumine töökaaslastega killu viskamine ja minu tõeliselt lõõgastavad
hetked on need, mil libisen suveöö niiskes jaheduses rattaga kodu
poole, tähed siramas üle inimtühja piparkoogilinna ning jalgades
surisemas seljataha jäänud tööpäev.
Mõtlen rahulolevalt
ka sügisele, mil saan ühikaseinale riputada kolm Gitte Mölleri
maali, Samaaria kaltsukast kolmkümmend senti tükk. Need on
seebikarbifoto suurused ning neist õhkub märtsikuuahastust ja
merejää õnnetut kiunumist vastu paadisilda, üheskoos moodustavad
nad toreda olmelise ängistuse ning poes teadsin, et ei saa neid
eraldada. Ma viin nad koos Tallinnasse ja vaatan neid, kui ma oma
viimase kuivatatud melissi teeks keedan, kui mu külmast marraskil
käed hakkavad jälle verd immitsema ja kui ma mõtlen rasketel
pimedatel hommikutel oigega, et millal see talv ükskord otsa
saab.
Maalide
eelmise kodu, küllusliku Samaaria kaltsuka leidsin aga Hiiumaalt,
kuhu sõitsime perega eelmisel nädalal. Emme pidi tööasjus
kõikides sealsetes Coopides käima ja minul oli lihtsalt töölt
kaks vaba päeva, väike Liise loksus aga niisama kaasa, kaamera
alati kaelas ning valmis kõikvõimalikest toredatest kividest ja
molluskitest pilti tegema.
Ma pole Hiiumaast
varem suurt pidanud – ükskord käisime seal perega mustikaid
söömas ja teine kord klassiga joomas, aga minu mälestustes elas ta
alati nagu Saaremaa väiksem õde: põhimõtteliselt sama, ainult
natukene pisem ja ilma Maximata.
Nüüd aga nägin,
et need Lääne-Eesti saared ei ole mitte ainult erinevatest peredest,
vaid ka täiesti isemoodi kasvatusega! Suurem neist kuuluks nagu
vanemaile, kelle arvates peab laps minema kindlasti kunstiringi ja
muusikakooli ning ennast sugulastele viisakalt tutvustama, väiksem
aga vabakasvatusega perest, kus lastel on alati kuidagi lihtsalt...
olla lastud. Liblikatega sokk ühes ja triibuline teises jalas, kleit
mullane ja lehv viltu peas, aga alati rõõmus ja vaba.
Ja kui
sünnipäevalauda kokku tulnud sugulased küsiks, et kus siis väike
Hiiumaa on, rehmaks vanemad käega, et ah, ju ta ajab kuskil vaikselt oma
asja. Püüab oravaid või midagi.
Hiiumaa, see on
teistsugune hõng ja tunne, lopsakam rohelus ja künkad, muhklikumad
männid ja taltsutamatum loodus. Sõitsime mööda saart ja nägime
padrikuid, liivapaljandikke, ürgorgudes vulisevaid ojasid, lahtede
vahele pikitud kummalisi paljaste puudega saari. Järgnesime mööda
laudteed iseteadlikele lammastele ja ronisime vaatetornide otsa, et
nendest veidratest saartest selgem pilt saada, ent tulutult – kuid
võib-olla ei peagi mõni mõistatus lahendust leidma. Eriti
Hiiumaal.
Ühel lugematutest
külateedest keset eimiskit leidsime väikese kohviku, mis otsekui
roosa meteoriidina keset tühermaad alla sadanud oleks. Paotasime
kohvikuuksena toimivat pitskardinat ning nägime leti taga ei kedagi
muud kui naeratavat Evelin Ilvest.
Nii hästi sobis ta
sinna pastelsesse, maani kardinaga maailmast ja sääskedest
eraldatud idülli, koduste õunamahlade ja käsitsi valmistatud
pavlovate kõrvale paljajalu lippama. Neil avanevat öösiti lausa
väike pavlovatehas, sest nõudlus olla nii suur! Tõesti, meie
sealviibimise ajal peatus padrikukohviku ees mitu autot.
„Meil on täna
päevapakkumiseks lõhesupp,” kuulutas Evelin külalistele, ning
järele mõeldes lisas siis vandeseltslasliku muigega: „aga
saladuskatte all võin teile öelda, et seal sees ei olegi üldse
lõhe, vaid hoopis kiisk!”
Mul oli hea meel
Evelini niimoodi näha, kelmikalt ja lihtsas ruudulises kleidis keset
metsakohvikut, põrandal lamamas truu teekaaslane, haige käpaga
kräsukarvaline koer.
Üks õhtu eksisime
õega metsas ära. Olime koos vanematega läinud jalutama mööda
Rebaste matkarada, kui otsustasime hargneda, vanad ühele ja noored
teisele poole, kellest viimased avastasid üks hetk, et on rajast
lootusetult kõrvale kaldunud ning telefone pole neist kummalgi.
Algas orienteerumine ja „Ae!”-tamine, lõpuks, kui öö hakkas
juba mustikakarva tõmbuma, leidsime asfalttee ning läksime vanemate
autosignaali järgi edasi. Teineteist leidnuna tõdesime, et ole sa
kui zen tahes, telefon peaks metsas ikkagi kaasas olema. Ja läksime
kämpingusse lõkke äärde istuma ja magama.
Hiiumaa tolmuseid
teid mõõtes olin parajasti kirjutamas ajalehte lugu sellest, kuidas
tulevikuvalikud panevad noortel pea huugama ja kogu edasine tundub
teinekord nii lootusetu. Autouksest välja, samblasesse männimetsa
astudes tundus see kõik aga järsku nii naljakas ja totter.
Milleks üldse muretseda mingite institutsioonide ja lävendite
pärast, kui kõik „päris” ongi just praegu siinsamas sinu
kopsudes olemas! Ja tulevik tuleb ju ükskord niikuinii.