Tiu tiu ja

Sel aastal tuli kool teisiti! Või tähendab, tuli ta ikka samamoodi, mina ikka mõtlemas, et no tont võtku kuidas ma ei viitsi, ja kool ikka ütlemas et kle, kui sa neid viimaseid EAP-sid ära ei tee, pead mulle paar head tonni kinni plekkima.  

Aga ühel hetkel keset seda semestrit juhtus, et leidsin ennast ainest nimega teletootmise protsess, ja kuigi ma just seda ainet algul kõige suurema innuga jälestasin, sai sellest rahupiip minu, kooli, ja üleüldise inimeseks olemise vahel. Nimelt pidime seal tegema igasugu asju! Näiteks tuli meil grupiga lavastada näidend.

Kuna minu tööülesanded oleksid olnud kas a) tehnika käsitsemine või b) näitlemine, siis puhtast soovist kogu projekti mitte õhku lasta ja võibolla kursusekaaslastega veel tulevikuski mõni sõna vahetada, pakkusin ennast enesekindlalt lavalaudu tallama, nagu oleks see minu jaoks kõige iseenesestmõistetavam asi üldse. Samal ajal laua all trükkisin juba filmitudeng Leole, et kuule sul on nüüd kaks ööd aega, et minust näitlemise tippspetsialist teha.

Ja see oli täiega lahe! Kogu see protsess üldse, öösel ühikas repliikide harjutamine (ütle nüüd seda nii, nagu sa tahaksid mind oksele ajada, tee seda nii, nagu tahaksid mind padjaga lämmatada) ja siis stuudios kõik operaatorite ja kaameratega filmile lindistada ja see tunne, et nüüd päriselt saigi mingi asi tehtud. Nüüd saigi mingi seltskonnaga ilma loodud midagi, mida enne ei olnud.

Kuidagi enese ümbermõtestamine ka, et minus on kuidagi nii selgelt varem välja kujunenud asjad, mis ma olen ja mis ma ei ole. Ja ind midagi uut proovida on jäänud kuskile kaugele aastate taha, mil ma olin põhikoolis ja „you can be anything you want to be” oli veel käibeväljend. Well, I wanted to be drunk.

Aga nüüd sai see tehtud ja ma leidsin, et tegelikult tasub ikka tihedamini proovida asju, mida ma ei arvakski olevat endale mõeldud. Vähem apaatsust ja rohkem katsetamist!

Aga kui sa mind paintballi mängima kutsud, siis ma ikkagi ei tule.

Tegijad ja jälgijad

Sügis. Hinge aeg. Endasse vaatamise aeg. Mõtted, mis suvel nagu päevalilled sirutuvad välja päikese poole, tõmbuvad nüüd kui kombitsad enese sisse sooja. Ring saab täis. Värve on veel näha, aga varsti enam mitte.

Peagi kukub viimane punane leht ja kõik mattub halli betoonunenäkku. Tunned valu ja siis võid teada, et kuulud väheste õnnelike sekka. Pimedal ajal on valu kallim kui tuimus, aga seda on sandile raske seletada.

Osad õpivad värve nägema ja ise juurde looma, kasutades rabarberijuurt ja maarjajääd. Tulistavad ennast hommikuti voodist üles ja ei anna alla. Lähevad kooli, tööle ja trenni ja jaksavad poes pärast Erik Orgu kohupiimakreemi ostmist Telia agentidele naeratada.  

Tihti on nad ise Telia tüdrukud. Laitmatu soengu ja eneseusuga mööda ilma traavides usuvad nad, et nende elul on eesmärk ja nende siinolekul põhjus. Nad ei näe, miks peaks miski neile kättesaamatu olema, kui vaid ise selle jaoks piisavalt tööd teevad. Ja tihti polegi.

Nad armastavad end kadestusväärselt palju ning teavad oma hinda – või vähemalt jätavad mulje, et teavad.  

Valgusaastate kaugusel, siinsamas linnas, elavad kaotajad. Vaimselt ilmselt saavutanud rohkem, kui nemad, kes veedavad oma päevi kaubanduskeskuse ebainimlikus valgusehelgis. Või kas sõnadel „rohkem” või „vähem” ongi enam üldse tähendust? Nagu öötöölise jaoks hanguvad mõisted „täna” ja „homme”, on mittemillessegi kadujad saavutanud seisundi, kus kõik võrdlused lahustuvad öhe.  

Ükskord ammu keerutas valu end spiraalina nende kõhuõõnest kurku ja jäi nii pikaks, et mõte enda uuesti avamisest kadus mustadesse sadamalaintesse. Või ei olegi nad kunagi midagi peale halli näinud. Või armastati neid ükskord nii palju, et seda ei olnud vaja enam maailma juurde looma hakata. Ühel või teisel viisil otsustasid nad, et on juhuslikud. Ning hakkasid jälgijateks.

Jälgimise paremaks õnnestumiseks on hädavajalik, et keegi teine midagi teeks. Muidu pole protsess täielik. Kui kõik on stagnantne, pole ka jälgijaid vaja. Me moodustame sümbioosi. Internetikuulsustel on vaja vaatajaskonda ja bussipeatuses istujatel on vaja töölekiirustajaid.

„Ära karda – keegi ei saa sult midagi ära võtta, sest sa ei oma midagi.” Oli kirjutatud kaugele, ühe teise linna silla alla.