a knackered nobhead and the man who tore off the iron curtain

Umbes täpselt poolteist nädalat tagasi kõndisin linnas ringi, tühjus silmis ja hinges ja ei osanud ega tahtnud teda mitte millegagi ära täita, istusin iga paari minuti tagant kuskile pingile ja lihtsalt ohkasin ja siis ohkasin veel ja tõusin püsti, et ennast järgmise pingini ohata. Sundisin ennast täpselt nii palju, et sain ikkagi võrdlemisi normaalse koguse cv-sid ära jagatud ja laiali saadetud, aga kokkuvõttes olid kõik tegevused lihtsalt ajutised tähelepanu kõrvalejuhtijad.

Samal ajal tundsin, kuidas mingid osakesed minus täiesti ümber paigutuvad ja et käimas on mingi ventileeriv protsess, mis kõik vana minema uhub ja uutele võrsetele ruumi tekitab; selleks aga ilmselt ongi vaja ennast mõnda aega tunda nagu puurimist ootav plommita hammas. Ma natuke süüdistaksin selles kõiges ikkagi Tasmaania asukohta, üldse ei taha kõlada nagu isehakanud pendeldav metsamoor, aga siin tõesti on teistsugused ja ürgsemad võnked ja see äratab hinge magavaid kohti üles paremini kui mandriosa puhkusekuurordid. Või no tähendab, hing saab kindlasti ärgata ka kuskil Dubai 80. korruse penthouses ja ma üldse ei lahterda kohti ega kogemusi "õigeteks" ja "valedeks", aga see konkreetne pinnas siin on minu jaoks soodsam kui mõni teine senimaani olnud on. Nõndaks. Igatahes oli siis tegemist mingit sorti teadliku tühjusega.

Kirjutasin Regiinale pika kirja ja sain vastuse, et ma seda süvendaks ja arendaks, et sellest tulevad head asjad välja.

Ostsin viimase raha eest vardad ja lõnga ja hakkasin palmikutega salli kuduma, et energiat kuskile suunata ja käelise monotoonse tegevuse käigus mõtet veel tühjemaks lasta. Ja terve see aeg, kõik need jalutuskäigud ja söömised ja istumised ja olemised ja kudumised olin jumala üksi ja vait, sest ma ei jaksanud enam kellelegi läheneda ega ise ühtegi vestlust alustada.

Eelmisel kolmapäeval oli mul üks tööintervjuu ja enne seda seisin peegli ees ja kammisin juukseid ja seadsin seelikut sirgemaks ja naeratasin oma edevusele ja kuulsin siis selja tagant, et keegi mind kõnetab. Ja teineteise nimesid ja päritolu teadmata olime järsku nii sügaval vestlusekeerises, et ma peaaegu hilinesin oma intervjuule ja sealt tagasi tulles nägime jälle ja jätkasime sealt, kus pooleli jäime ja nii nädal aega järjest ja samal ajal oli mul lõpuks ometi ka siin kontinendil inimene, kellega koos on vaikus kõike muud kui ebameeldiv.

Siis sain tööd oma hosteli öövalvurina, mis tähendab kolme ööd nädalas tasuta majutuse eest ja mis omakorda tähendab, et ma elan praegu ilma igasuguste sissetulekute ja väljaminekuteta. Mul on null dollarit, aga mul on katus pea kohal ja piisavalt süüa ja ümberringi inimesed, kes mu öid vestluste, muusika ja naeruga täidavad. Vahel muigan endamisi, kui mõtlen, et ma ju tegelikult tulin Austraaliasse suuri rahasid teenima, aga tegelikkuses laiutab mu rahakotis tühjus ja ometi olen ma rikkam kui kunagi varem.

Kolleegid on mul päris pagana vaimukad, ülemus näiteks on kuskil 40. eluaastates sõjaväenaine, kes on tuntud ogaliste juuste, karmi käe ja näkkukleebitud päikeseprillide poolest - olgu öö või päev või õu või siseruum, eest ta neid ära ei võta ja kogu olemus on tal väga... resoluutne ja kordaarmastav :D ja siis oli järsku mu esimene töö-öö ja taskulambi asemel kõndisin ma ringi hoopis veiniklaasiga ja prantsuse dj-d keerasid volüümi põhja ja meri oli põlvini ja ilmselt esimest korda elus võttis Melinda päikeseprillid eest ja flirtis noore itaallasega ja kui keegi tuli lärmi üle kaebama, teatas ta õndsaima naeratusega, et no mida sa siis ootasid, see on ju hostel! Ja mina tundsin ennast nagu hea öövalvur ja siis laotas päike oma esimesed kiired maapinnale ja meie inglastega sõitsime läbi udu ja kängurute mäetippu päikesetõusu vaatama.

Siis lahkus mu mugavaim vestluskaaslane Melbourne'i ja mina jäin kahekesi ühe Jackiga, kelle tüdruk just samuti mandrimaale läks ja lõpuks ometi olen ma leidnud inimese, kes on sama vaene kui mina :D viimased päevad oleme elanud erinevate hostelite free food shelfide ja oma finantsolukorra üle naermise peal ja õues on külm ja me vaatame soojadel terrassidel mõnulevaid inimesi ja sööme ise kellogseid veiniga ja elu on lihtsalt aaahh.. lihtsalt nii võrratult ilus

Üks päev hääletasin ühte väiksemasse linna, kus jõgi kohtub ookeaniga ja nägin seal igasuguseid eriskummalisi linde. Nüüd lähen korraks veel paariks päevaks Melbourne'i sõbraga kohtuma ja siis tulen tagasi ja siis ma ei tea, mis edasi saab.

Nende kahe viimase nädala sisse on jäänud nii palju elu ja armastust ja ma kindla peale jätsin midagi olulist kirjutamata, aga ma ei ole enam tühi, ma olen kõike nii täis ja õõnsus on asendunud sädemetega ja kogu see siiatulek on olnud imeline otsus.