Tere armsad sõbrad ja tuttavad ja hüva saabunud aastat teile, mina igatahes olen nüüd Tasmaania saarele jõudnud ja Hobarti kunstimuuseumi kivimüüride vahele päikesevarju istunud. Viimased päevad on olnud väga ilusad! Lõpetasin mandril oma farmitöö ja elasin viimase nädala täiesti kuludeta, sest põllult saadud kartulitest ja sibulatest ja ubadest sai jõudumööda kõiksugu asju kokku vaaritatud. Aastavahetuseks sõitsin linna ja kuigi esimene jaanuar kogu oma õnnetus ulatuses mahakandmisele ja diivanil vedeledes briti komöödiasarjade vahtimisele kulus, jäime kõigi ellu jäänud osalistega nõusse, et tegu oli meie seniste elude õnnestunuma vana-aasta õhtuga.

Jõulud iseenesest möödusid rahulikult, nimelt on mul üks tore saksa sõbranna Carolina, kellel vastupidiselt minusugusele igikestvale rotile alati raha on. Lisaks sellele oli tal ka kesklinna kõige nooblimas hostelis voodikoht ja öösiti magasin ma lihtsalt tema voodis, päevavalguses aga kasutasin selliseid mugavusi nagu seda on filmiõhtud, tasuta popcorn, hommikused pannkoogid, kohv, tee, pehmed diivanid ja piparkoogimajade degustratsioon. Seda kõike ilma pennigi kulutamata! Vahel ikka oskan elada ka. Üks päev sõitsime Ikeasse ja saime koos rootsi kaneelikuklite ja glögiga näkku mõnusa pahvaka Skandinaaviat.

Nii, siis teisel jaanuaril läks Melbourne'is olukord ikka väga kuumaks, 39 kraadi oli ja käisime brittidega rannas, pärast aga polnudki väga muud teha kui toas Fresh Meati ja IT Crowdi vahtida. Õhtul lahkusin oma armsate hostide juurest, lubasin neile nädala pärast mitte tagasi olla ja sõitsin viimase trammiga lennujaama. Kuus tundi ootamist, lennuk, neli tundi ootamist ja lõpuks sain end hostelisse sisse tšekkida. Vahepeal käisin Salamanca turul, kus ma ei suutnud ühtki pilti teha, sest siuke leitsak oli, aga ohhhh kui vinge seal oli. Igasugused õlid, teed, purud, sallid, muusikud, lõhnad, viirukid moodustasid nii mõnusa virvarri, ma ei oska veel Hobartit väga määratleda, aga see on midagi sarnast, kui rootslased oleksid vahemere äärde Tartu rajanud ja selle inglastele müünud. Siin on väike sadam koos kaluripoodide ja mereannirestoranidega, kajakad on igal pool, majad on vanad ja madalad ja nunnud, keegi ei kiirusta kuskile, palju pubisid, vähe inimesi... kõige selle keskel on imelik mõelda, et rahvaarv on siin sama suur kui Tallinnas. Kus kõik need inimesed on?