Laupäeval käisin kirikus kontserdil ja mõtlesin pärast, et no nüüd pagana päralt võiks ju oma eluga midagi lahedat pihta hakata. Pärisin twitterist väheke aru ja sõitsin seejärel rongiga linna, et pingi peal kohvi juua ja geiklubi avamist oodata. Sest nii ju noored ometigi teevad.
Veidi pärast ühtteist olin klubi ukse taga ja mind tervitati väga rõõmsalt, sest olin õhtu esimene külaline. Uurisin siis tagasihoidlikult, et kas siin tavaliselt käib teisi inimesi veel, maksin teatavate kõhklustega sissepääsutasu ära ja suundusin sisse õlut tellima.
Klaas käes, tegin klubis auringi ning jäin lõpuks seisma ühte üpris paljutõotavasse tantsusaali, kus mängis üpris paljutõotav muusika. Pikapeale vajusid mingid teised inimesed ka sisse ja siis ma lihtsalt marssisingi ühe seltskonna juurde ja selgitasin neile, et mul ei ole sõpru ja ma pean nüüd nendega hängima, meeldigu see neile või mitte.
Varasemas elus olen ainult ühel korral geiklubis käinud ja see ei jätnud mulle just kustumatuid emotsioone, aga ehk oligi ilma kõrgete ootusteta parem minna - ja samas ei olnud ma ka heitunud paari kuu tagusest üksinda baaris käigust. Sellisel juhul ongi kõige hullem stsenaarium lihtsalt see, et keegi sinuga tegemist teha ei taha ja sa lähed tagasi koju ja ärkad järgmisel hommikul üles värske ja väljapuhanuna. Mis on kah tegelikult päris okei variant.
Niisiis tundsin end nagu puhas leht ja olin valmis vastu võtma täpselt selle, mida elu mulle parasjagu serveerida tahtis.
Aga seekord võeti mind omaks! Ja klubi täitus järk-järgult üha rohkemate inimestega ja ma liikusin seltskonnast seltskonda ja kõige paremad laulud mängisid ja ühe tüübiga teadsime mõlemad peast Poola eurokat, mis 2006. aastal isegi finaali ei pääsenud ja kõik oli nii vaba ja tore ja armastust täis. Keegi ütles, et ma tantsin hästi ja keegi oli impressed, et "you really do know your Eurovision" ja no üldiselt sellised komplimendid, mida... mida mujalt väga ei saa :D
Tutvusin veel igast inimestega ja pärast instagramist sain näiteks teada, et olin ühe kohaliku Superstaari võitjaga tantsinud ja no ma ei tea, kogu õhkkond oli nii welcoming ja aktsepteeriv ja mul oli tõesti üle väga pika aja üks äärmiselt positiivne ja tore õhtu. Ja pärast hommikuvalguses koju kõndides nägin tavapäraste rottide asemel hoopis väikeseid jäneseid :)
Eile käisin aga õega väljas ja kui pärast lahku läksime, oli viimane rong juba läinud ja ma läksin peatusesse ööbussi ootama. Mingi aeg see isegi tuli, ronisin peale, jäin magama ja... ärkasin selle peale, et nooruke Iraagi päritolu juht raputas mind õlast.
"Lõpp-peatus," ütles ta, "kuhu sa sõita tahtsid?"
Ütlesin kohanime ja siis tuli välja, et lisaks magamajäämisele olin ma üldse vale bussi peale tulnud ja Stockholmist kahe tunni kaugusele reisinud. Nojah. Bussijuht siis selgitas, et tegelikult ta ei tohi reisijaid bussiparki kaasa võtta, aga väljas on praegu külm ja tal ei ole südant mind sinna peatusesse üksinda ootama jätta ja... no igatahes läksin ma temaga koos bussiparki, kus tal oli mingi väike hurtsik. Tegime teed, istusime trepi peal, vaatasime päikesetõusu ja ajasime juttu, pärast sõitsime erkpunaseks lahvatanud taeva all vastärganud Stockholmi tagasi.
"Enne küsi, siis astu bussi," manitses ta mind veel edasiseks eluks ja viskas mu pärast autoga koduukse ette ära. Igaks juhuks jättis veel oma numbri ka, et kui mul kunagi veel abi vaja peaks minema... :D
Igatahes kui mul veel eelmisel nädalal oli selline tunne, et ma tahan kohe oma kohvri kokku pakkida ja minema tõmmata, siis praegu ma olen jälle väga-väga rõõmus ja rahulik. Et elu armastada, peab armu elustama...
No comments:
Post a Comment