Tuesday, January 14, 2020

Täielikkus


Karged hommikud, kui tunned ennast õnnelikuna. Tervikuna. Kui taevas juba punaste katuste kohal õrnalt roosatab, kuid mägede vahel kõrgub endiselt suur täiskuu.

Kui lõpetad põhjuste ja tagajärgede otsimise, jääb järele rõõm. Lihtne rõõm olla olemas, olla üksi, olla ainult nende mägede ja korstendest tõusva suitsu ja oliivipuuokste pärast, mis hõbedase raamina linna ümbritsevad.

Õues on külm, aga täiesti tuulevaikne. Külm, mida ei tunne mitte kontidesse tõusva vinguva niiskusena, vaid äkitselt pähe löönud karge selgusena. Küsimused, kes ma olen ja kes ma peaks olema, kõlavad aegununa, mõttetuna.

Ma olen siin.

Lao Tzu küll kirjutas, et õnnelikud on need, kes teavad, et naaberriigis on kõike külluses, kuid ometi ei kipu sinna kunagi. Aga Lao Tzu ei tea, et mina kirjutasin viimati neli kuud tagasi.

Esimesed arglikud päikesekiired tõotavad, et päev tuleb selge.

Vannitoast kostab sooja vee pahinat – prantslannast toakaaslane on duši all. Pärast pursime kumbki, tema inglise ja mina prantsuse keeles, kes me oleme ja kuhu me läheme. Ta pakub mulle küüti rongijaama, aga mul ei ole sinna asja.

Jahedas hosteliköögis pakutakse teed ja saia. Haaran musta tee, valan sojapiima peale ja lähen sellega alla terrassile. 

Suure lehtpuu all on väike pehkinud pink. Ümmarguste silmadega kass jääb mind ainiti vaatama ning viivuks ei liigu kumbki meist paigalt.

Esimene sõõm teed on alati hingele. Selles on midagi seletamatut, midagi taevalist ja midagi kelleltki, kes kinnitab – kõik on korras. Sina oledki elu ja sa oskad küll.

Kurgus kumisevad kirikukellad katkestavad öö valvatud vaikuse. Mulle meenub, et on pühapäev.

Wednesday, October 23, 2019

Tiu tiu ja

Sel aastal tuli kool teisiti! Või tähendab, tuli ta ikka samamoodi, mina ikka mõtlemas, et no tont võtku kuidas ma ei viitsi, ja kool ikka ütlemas et kle, kui sa neid viimaseid EAP-sid ära ei tee, pead mulle paar head tonni kinni plekkima.  

Aga ühel hetkel keset seda semestrit juhtus, et leidsin ennast ainest nimega teletootmise protsess, ja kuigi ma just seda ainet algul kõige suurema innuga jälestasin, sai sellest rahupiip minu, kooli, ja üleüldise inimeseks olemise vahel. Nimelt pidime seal tegema igasugu asju! Näiteks tuli meil grupiga lavastada näidend.

Kuna minu tööülesanded oleksid olnud kas a) tehnika käsitsemine või b) näitlemine, siis puhtast soovist kogu projekti mitte õhku lasta ja võibolla kursusekaaslastega veel tulevikuski mõni sõna vahetada, pakkusin ennast enesekindlalt lavalaudu tallama, nagu oleks see minu jaoks kõige iseenesestmõistetavam asi üldse. Samal ajal laua all trükkisin juba filmitudeng Leole, et kuule sul on nüüd kaks ööd aega, et minust näitlemise tippspetsialist teha.

Ja see oli täiega lahe! Kogu see protsess üldse, öösel ühikas repliikide harjutamine (ütle nüüd seda nii, nagu sa tahaksid mind oksele ajada, tee seda nii, nagu tahaksid mind padjaga lämmatada) ja siis stuudios kõik operaatorite ja kaameratega filmile lindistada ja see tunne, et nüüd päriselt saigi mingi asi tehtud. Nüüd saigi mingi seltskonnaga ilma loodud midagi, mida enne ei olnud.

Kuidagi enese ümbermõtestamine ka, et minus on kuidagi nii selgelt varem välja kujunenud asjad, mis ma olen ja mis ma ei ole. Ja ind midagi uut proovida on jäänud kuskile kaugele aastate taha, mil ma olin põhikoolis ja „you can be anything you want to be” oli veel käibeväljend. Well, I decided to be drunk.

Aga nüüd sai see tehtud ja ma leidsin, et tegelikult tasub ikka tihedamini proovida asju, mida ma ei arvakski olevat endale mõeldud. Vähem apaatsust ja rohkem katsetamist!

(aga kui sa mind paintballi mängima kutsud, siis ma ei tule)

Hiljem pidime esitama loo, mis koos teksti ja fotodega moodustaks terviku. Ja mitte ainult – tekst pidi kujutama vastandamist ja fotod olema tehtud igasuguste nurkade alt, kõikvõimalikes eri plaanides. Teksti kirjutasin ise, aga kuna mul kaamerat ei ole, delegeerisin piltide tegemise ülesande oma väikesele õele Saaremaal. Ülesannet talle eriti detailselt seletada ei viitsinud, mõtlesin, et las tõlgendab ise ja laseb mõttel lennata. Siis saigi kokku kaks erinevat nägemust, mis hakkasid jooksma paralleelselt, ent teineteist puutumata – nagu rongirööpad või laul ja muusikavideo.

Panen tulemuse siia üles ka, sest kokkuvõttes mulle vist meeldis see. Vaata järgmist postitust.

Tegijad ja jälgijad



Sügis. Hinge aeg. Endasse vaatamise aeg. Mõtted, mis suvel nagu päevalilled sirutuvad välja päikese poole, tõmbuvad nüüd kui kombitsad enese sisse sooja. Ring saab täis. Värve on veel näha, aga varsti enam mitte.


Peagi kukub viimane punane leht ja kõik mattub halli betoonunenäkku. Tunned valu ja siis võid teada, et kuulud väheste õnnelike sekka. Pimedal ajal on valu kallim kui tuimus, aga seda on sandile raske seletada.



Osad õpivad värve nägema ja ise juurde looma, kasutades rabarberijuurt ja maarjajääd. Tulistavad ennast hommikuti voodist üles ja ei anna alla. Lähevad kooli, tööle ja trenni ja jaksavad poes pärast Erik Orgu kohupiimakreemi ostmist Telia agentidele naeratada.  


Tihti on nad ise Telia tüdrukud. Laitmatu soengu ja eneseusuga mööda ilma traavides usuvad nad, et nende elul on eesmärk ja nende siinolekul põhjus. Nad ei näe, miks peaks miski neile kättesaamatu olema, kui vaid ise selle jaoks piisavalt tööd teevad. Ja tihti polegi.


Nad armastavad end kadestusväärselt palju ning teavad oma hinda – või vähemalt jätavad mulje, et teavad.  


Valgusaastate kaugusel, siinsamas linnas, elavad kaotajad. Vaimselt ilmselt saavutanud rohkem, kui nemad, kes veedavad oma päevi kaubanduskeskuse ebainimlikus valgusehelgis. Või kas sõnadel „rohkem” või „vähem” ongi enam üldse tähendust? Nagu öötöölise jaoks hanguvad mõisted „täna” ja „homme”, on mittemillessegi kadujad saavutanud seisundi, kus kõik võrdlused lahustuvad öhe.  


Ükskord ammu keerutas valu end spiraalina nende kõhuõõnest kurku ja jäi nii pikaks, et mõte enda uuesti avamisest kadus mustadesse sadamalaintesse. Või ei olegi nad kunagi midagi peale halli näinud. Või armastati neid ükskord nii palju, et seda ei olnud vaja enam maailma juurde looma hakata. Ühel või teisel viisil otsustasid nad, et on juhuslikud. Ning hakkasid jälgijateks.



Jälgimise paremaks õnnestumiseks on hädavajalik, et keegi teine midagi teeks. Muidu pole protsess täielik. Kui kõik on stagnantne, pole ka jälgijaid vaja. Me moodustame sümbioosi. Internetikuulsustel on vaja vaatajaskonda ning bussipeatuses istujatel töölekiirustajaid.



„Ära karda – keegi ei saa sult midagi ära võtta, sest sa ei oma midagi.” Oli kirjutatud kaugele, ühe teise linna silla alla.  



Fotod: Elise Trei ja Sander Berens

Friday, November 30, 2018

Maltal umbsõlmi lahti harutamas



Enne minekut mõtlesin küll, et ah milleks mulle see Malta ja on mul ju siin Tallinnas hea istuda küll, vaadata ühikaaknast nupuga baretiga tädisid, kes kell kolm päeval üle pisarakarva aasa pimedusse kõnnivad, ja minna maomahlarohelisse ühikakööki, et keeta oma igapäevast tatart sibulaga.

Teenida raha, et endal siin hinge sees hoida ja jäädagi sisendama endale, et mul ei ole kusagile mujale asja. Et rännukihk on suht pseudo, et tegelikult on igal pool niikuinii üks ja seesama ja ma lihtsalt raiskan oma elu. Et ma ei ole ikka veel suutnud välja mõelda elukutset, mis oleks ühtviisi rahuldustpakkuv nii mulle kui maailmale, et ma ei jõua mitte midagi ja jäängi eluks ajaks klienditeenindajaks, kuigi ma ei oska normaalset Cappuccinotki teha. Sellised mõtted keerlesid mu peas nagu esimesed lumehelbed lennujaama ees. 

Jõin siis Kajaga paar pokaali veini, lasin tal end lennujaama saata ning istusin tülpinud ilmel lennukile. Ja mõtlesin, et no davai, käin seal Maltal siis ära ja kaotan veel paar tööpäeva ja raha. Niimoodi inimesed ju teevad.

Aga siis ma jõudsin kohale ja vaatasin päikesesse, kõndisin ära esimesed soojad tänavad, vaatasin esimestele helesinistele lainetele, mis oma valgeid vahupäid vastu kaljusid peksid, rääkisin juttu hosteliinimestega ning pidin endale tunnistama, et sinnasõit oli vajalik. Nii-nii vajalik.

Üksinda kõndides tabas mind eufooria: ma ei pea mitte kellelegi midagi tegema, lubama, andma. Mõistsin, kuidas mind mitmel-mitmel eelneval kuul on enda alla matnud tunne, et olen kogu aeg kellelegi midagi võlgu, koolile oma teadmisi, vanematele raha, tööle oma närve ja tuttavatele oma aega. Ja kuidas ma olen elanud selle sees, lasnud sel pimedusel endasse kasvada ja pidanud seda normaalseks.

Kell kolm päeval läks minu sees pimedaks.

Ja siis ma olin äkki eemal, tuhandete kilomeetrite kaugusel, kõndisin võõraid tänavaid ja vaatasin võõraid maju, millest igaüks on arhitektuuriline meistriteos, ja leidsin, et põrgutki ma ei ole. Põrgutki ma ei ole kellelegi võlgu, põrgussegi ei ole mul kiire ja mitte keegi ma olema ei pea. Ja päike. Päike paistab. Kõik tundub lihtne ja ilus. Kas seda teeb D-vitamiin või argipäevast eemalolek?

Vaatasin kaugelt oma elule Tallinnas. Hakkasin lahti harutama oma sõlmi, mõistma, miks olin muutunud nii tõrjuvaks ja häirituks.

Mida rohkem üritasin end sel sügisel inimestest eraldada, seda enam neid minuni tuli. Koputasid mitmekesi mu toauksele ja mina kutsusin nad sisse kuivatatud õunu sööma. Kutsusid mind külla, kaneelirulle valmistama ja näosaadet vaatama, õppima ja jalutama, veini jooma ja näitasid mulle oma maale.

Viimastest vaimustusin niivõrd, et ostsin endalegi vesivärvid ja pintslid ja asusin paberit pintslitõmmetega katma. Alguses ettevaatlikult, kahtlevalt, hiljem üha julgemini ja hoogsamalt.

Lähtusin põhimõttest „sa võid, aga sa ei pea”. Mind köitis mõte, et võin paberile segada ükskõik mis värve, kujutada ükskõik mida, ning pole kellegi öelda, kas see on siis ilus või mitte. Muidugi on! Minu ilus! Minu lendav mõte.

Ja alati oli tore, alati oli nii paganama tore nendega. Inimestega, mu sõpradega, uute ja vanadega. Seest aga näris ja söövitas mind, et ma oleksin ju pidanud hoopis midagi muud tegema. Õppima, õppima, õppima. Õppima midagi, mille ma ise olin endale ristiks kaela seadnud, endale ahnitsenud, luba küsimata võtnud.

Kui keegi veel mäletab, hakkasin kevadel Ateenas õppima araabia keelt. Intensiivselt, orgaaniliselt, suuliselt, kuulmiselt, haarates korraga ja palju. Nagu väike laps, kellel puudub oma vanematega veel lingua franca, olin ka mina keeleliselt abitu oma õpetaja ees. Ja see toimis. Õpilane oli valmis ja õpetaja ilmus. Kaks lihtsat, akadeemilise taustata inimest, ühel meeletu tahe õpetada, teisel kustumatu janu õppida. See oli loomulik, see oli isetu, see oli ilus.

Ning siis tulin ma sealt ära Eestisse, tagasi koju, ja vahele tuli suvi, kus ma rabasin tööd ja lubasin endale muudkui, et sügisel ma puhkan. Puhkan ja jätkan keeleõpet. Aga sügisel ei avatudki minu ülikoolis araabia keele algtaset, mida ma võib-olla oleksin pidanud võtma märgina, aga võib-olla üldse mitte, sest nüüd olen ma jälle ühe kogemuse võrra targem – igatahes ma ülehindasin taas enda energiat ning panin end kirja edasijõudnute gruppi. Ja mitte isegi A2, vaid B2 tasemele.

Alguses oli raske ja piinlik teiste ees suud lahti teha ja veerida vasakult paremale neid hieroglüüfe, mida nemad juba aasta otsa harjutanud olid. Kuid ma otsustasin sellele vilistada, korralikult kohal käia ja ainult enda arengule keskenduda.

Oli ilusaid hetki, ahhaa-momente ja „vau, ma just paningi selle käände õigesti!”-momente. Nii õppejõud kui ka koolikaaslased olid ääretult vastutulelikud, pakkusid alati oma abi ja lisamaterjale. Ning mingil määral ma tõesti arenesin, õppisin juurde sõnavara ja grammatikareegleid ja isegi pisut araabiamaade ajaloost.

Aga see oli liiga suur tükk. Seda kõike oli liiga intensiivselt ja liiga palju ja lõpuks tundsin, kuidas mu õppetöösse panustatav energia ei ole enam väärt seda, mis ma arenguna vastu saan. Sest isegi kui ma parajasti ei õppinud, olin ma mõttega selle juures, ja tundsin endal tohutut süüd looderdamise pärast. Päevavaras selline!

See mürgitas mu inimsuhteid, loomingulist aega, aega, mille ma oleksin tahtnud võtta vaid raamatu lugemiseks või aknast välja vaatamiseks. Ja ma tundsin paanikat ja isiklikku rünnakut, kui keegi kasvõi lihtsalt minuga kokku saada tahtis. "Mul on ju kiire," tagus mu peas ringiratast. Ja lõpetasin ikka Twitteris scrollides. 

"Ainult see semester veel," korrutasin endale, "ainult see semester veel, ja siis saan hinge tõmmata." Aga elu ei toimi nii, ei lase pausi oodata lasta. Elu näpistab pausi sealt, kust ta ise parajasti heaks arvab, ja minul ei jäänud üle muud, kui sellele anduda. Pärast nelja kurguvaluta aastat olin jäänud taas angiini ja elu lükkas mind kaheks nädalaks maha diivanile, oma tegude üle järele mõtlema. Ma olin olnud ahne, ujunud vastuvoolu. Olin üritanud võistelda oma taoga. 

Koolist puudumise tõttu juhtus, et enam ei olnud ma teistest araabia keele õppijatest taga mitte aasta, vaid aasta ja kuu võrra. Kuid ma ei andnud alla, kavatsesin kõrvust mööda läinud materjali järele õppida paari päevaga.

Kuidas see on nii,” nutsin ma ühel õhtul köögilaua taga, üritades endale pähe taguda tegusõnade neljateist stemmi. Ma olin kaotanud igasuguse huvi – mind juhtis ainult eksami tegemine, mooduli täitmine. "Kuidas see on nii, et keelest, millesse vaid mõned kuud tagasi kirgliku entusiasmiga suhtusin, jõudis juba saada tuhmunud, lämmatav narts?"

Mul oli hirm. Mul oli suur hirm omaenda ees, oma motivatsiooni ees, selle ees, kuidas ma mitte kunagi millelegi pidama ei jää. Aga seda kõike teeb sundus, ebaorgaanilisus. Seda kõike tegi see, et ma läksin teadmistevargile. 

Ja seda ahastust nägi pealt mu ema, kes keetis mulle tassi teed, istus minuga maha ja ütles, et see võib-olla kõlab ebapedagoogiliselt, aga on täiesti okei jätta pooleli asju, mida oled kunagi õhinaga alustanud. Ja leidis, et ma võiksin nüüd õppimise asemel hoopis rahulikult Kättemaksukontorit vaadata ja endale rohkem mitte liiga teha.

On õhkõrn piir saavutusvajaduse ahnuse ja loomingulise laenu, selle ilusa võtmise-andmise balansi vahel. Ma olin kaotanud loomulikkuse, tao, ja marssinud võtma seda, mis ei kuulu mulle, ei saanud veel selles ajas ja ruumis kuuluda. Ma seadsin endale utoopilise eesmärgi ning tahtsin jälle kõike ja kohe, ja mulle mitte kuuluvate teadmiste ihaldamine on samavõrd patt kui ihaldada teise mehe naist või tema eeslit.

Ma olin oma tao vastu võidelnud ja ma teadsin seda.

Minu tao ei ole rööprähklemine, ei ole kahekümne nelja tunni maksimaalselt ära kasutamine, ei ole teenimine või kogumine, edumeelsus. Ei ole üle oma varju hüppamine! On puhkus. Säästlikkus. Sõprus. Pere. Uni. Uni! Õppimine mänguliselt, ilma grammatikata. Võeh, grammatika! On tantsimine, on enese muusikasse täiesti vabaks laskmine ainult üksi oma toas. On andmine, on seletamine. On kannatlikkus. On pigem vähem kui rohkem.

Mõtlen aegadele, mil olen siin elus olnud kõige õnnelikum. See äratundmismoment, et vau! Ma teen praegu täpselt seda, mida olen alati tahtnud teha. Ma olen kohas, kus ma pean olema. Tasmaania. Iisrael. Ateena. Nüüdsama Maltal, kui istusin päikeselisel rõdul ja tegin kaugtööd – tõlkisin, seadsin eestikeelseid lauseid inglise keelde ümber.

Need on ühtlasi olnud ka mu elu kõige rahatumad ajad, kuid ma olen lasknud elu voolul end kanda ja vaadanud stoilise rahuga, kuhu ta mind uhub ja viskab, ma olen aidanud teisi ja teised on aidanud mind. Ma olen arenenud. Ma olen kasvanud.

Ning praegu, Eestis – õppides ajakirjanikuks ja käies restoranis tööl, tean ma, et teen täpselt neid asju, mida ma ei taha teha. Elan riigis, kus ma ei taha elada, õpin asja, millega ma ei taha tulevikus tegeleda, töötan kohas, millega ma ei taha end siduda. 

Ja siis olin ma Maltal, ja rääkisin seda hostelis teistele.

Sa oled õnnega koos,” ütles itaallane Emmanuele mulle. „Juba kindel teadmine sellest, mida sa ei taha teha, on suur võit. Ja seda juba nii noorelt! Mõni inimene töötab kuni kuuekümneaastaseks saamiseni ja saab siis aru, et see ei olnud üldse see, mida ta teha tahtis. Sul on tohutult vedanud.”

Praegu, raevukalt klahve toksides mõistan – ma kirjutan jälle! Ja pisarad valguvad silmanurka. Täna hommikul tantsisin oma toas samamoodi, et pisarakanalid tungisid valla. Osalt sellepärast, et mängisid nii ilusad klaveripalad, ja teisalt sellepärast, et ma olin jälle loomas, olin jälle ühenduses millegi suuremaga kui raha, töö ja ainepunktid. Seadsin endale meenutuseks tantsida rohkem, tantsida vaat et iga päev, lüüa lahti need loomingulised retseptorid ja universumi müstilised kanalid.

Ma olin vahepeal süsteemi ära kadunud.

Ei tasu seada liiga utoopilisi eesmärke. Peab jätma aega loominguks, naermiseks, olemiseks. Olla pigem vähem kui rohkem. 

Niimoodi, järk-järgult hakkan mõistma, mis siin maailmas on mulle ja mida pean tegema, et sinna jõuda. Ma usun, et vaikselt hakkab vormuma plaan, kuid enne teistele andmist pean ise võtma. Ise arenema, et oleks, mida anda. Nagu lennukis – kõigepealt tuleb hapnikumask sättida endale ja alles siis abistada teisi.

Wednesday, July 11, 2018

Olla väike, olla lähedal


Tänavu panin tähele, et viimastel võõrsiloleku-aastatel olen alati koju naasnud hiljemalt jaanipäevaks. Olgu see siis maakera kuklapoolelt, vahemere kaldalt, ülemere naaberriigist või siitsamast pealinnast, hiljemalt seitseteist juuni olen tagasi Saaremaal nagu viis kopikat, et süüa metsmaasikaid, kõndida läbi kastese rohu peenrale melissi korjama ja küsida alandlikult Jaanalt, kas La Perlas mulle veel teenindajakohta on. Tavaliselt on.

Peadpööritavad välismaa-seiklused on selleks korraks jälles möödas (ja ma tõesti mõtlen peadpööritavad, sest pööritas see pea tavaliselt iga päev kuni õhtuni, mil lahti sai korgitud järjekordne odav vein) ning mina olen oma väikese alandliku Saaremaa-elu lainel. Elan vanematekodus hobusetapeediga toas, käin liiga palju tööl, leotan vabal ajal seemneid ja ube ning õpin araabia keele tähestikku.

Neil päevil ei vaja ma julgust ega väljakutseid, ma ei pea võõraste poiste paatidesse istuma ega künkatipul hommikuni tantsima. Minu adrenaliin on kiirel restoraniõhtul värske mahla pressimine, mu sotsialiseerumine töökaaslastega killu viskamine ja minu tõeliselt lõõgastavad hetked on need, mil libisen suveöö niiskes jaheduses rattaga kodu poole, tähed siramas üle inimtühja piparkoogilinna ning jalgades surisemas seljataha jäänud tööpäev.

Mõtlen rahulolevalt ka sügisele, mil saan ühikaseinale riputada kolm Gitte Mölleri maali, Samaaria kaltsukast kolmkümmend senti tükk. Need on seebikarbifoto suurused ning neist õhkub märtsikuuahastust ja merejää õnnetut kiunumist vastu paadisilda, üheskoos moodustavad nad toreda olmelise ängistuse ning poes teadsin, et ei saa neid eraldada. Ma viin nad koos Tallinnasse ja vaatan neid, kui ma oma viimase kuivatatud melissi teeks keedan, kui mu külmast marraskil käed hakkavad jälle verd immitsema ja kui ma mõtlen rasketel pimedatel hommikutel oigega, et millal see talv ükskord otsa saab.

Maalide eelmise kodu, küllusliku Samaaria kaltsuka leidsin aga Hiiumaalt, kuhu sõitsime perega eelmisel nädalal. Emme pidi tööasjus kõikides sealsetes Coopides käima ja minul oli lihtsalt töölt kaks vaba päeva, väike Liise loksus aga niisama kaasa, kaamera alati kaelas ning valmis kõikvõimalikest toredatest kividest ja molluskitest pilti tegema.

Ma pole Hiiumaast varem suurt pidanud – ükskord käisime seal perega mustikaid söömas ja teine kord klassiga joomas, aga minu mälestustes elas ta alati nagu Saaremaa väiksem õde: põhimõtteliselt sama, ainult natukene pisem ja ilma Maximata.

Nüüd aga nägin, et need Lääne-Eesti saared ei ole mitte ainult erinevatest peredest, vaid ka täiesti isemoodi kasvatusega! Suurem neist kuuluks nagu vanemaile, kelle arvates peab laps minema kindlasti kunstiringi ja muusikakooli ning ennast sugulastele viisakalt tutvustama, väiksem aga vabakasvatusega perest, kus lastel on alati kuidagi lihtsalt... olla lastud. Liblikatega sokk ühes ja triibuline teises jalas, kleit mullane ja lehv viltu peas, aga alati rõõmus ja vaba.

Ja kui sünnipäevalauda kokku tulnud sugulased küsiks, et kus siis väike Hiiumaa on, rehmaks vanemad käega, et ah, ju ta ajab kuskil vaikselt oma asja. Püüab oravaid või midagi.

Hiiumaa, see on teistsugune hõng ja tunne, lopsakam rohelus ja künkad, muhklikumad männid ja taltsutamatum loodus. Sõitsime mööda saart ja nägime padrikuid, liivapaljandikke, ürgorgudes vulisevaid ojasid, lahtede vahele pikitud kummalisi paljaste puudega saari. Järgnesime mööda laudteed iseteadlikele lammastele ja ronisime vaatetornide otsa, et nendest veidratest saartest selgem pilt saada, ent tulutult – kuid võib-olla ei peagi mõni mõistatus lahendust leidma. Eriti Hiiumaal.

Ühel lugematutest külateedest keset eimiskit leidsime väikese kohviku, mis otsekui roosa meteoriidina keset tühermaad alla sadanud oleks. Paotasime kohvikuuksena toimivat pitskardinat ning nägime leti taga ei kedagi muud kui naeratavat Evelin Ilvest.

Nii hästi sobis ta sinna pastelsesse, maani kardinaga maailmast ja sääskedest eraldatud idülli, koduste õunamahlade ja käsitsi valmistatud pavlovate kõrvale paljajalu lippama. Neil avanevat öösiti lausa väike pavlovatehas, sest nõudlus olla nii suur! Tõesti, meie sealviibimise ajal peatus padrikukohviku ees mitu autot.

„Meil on täna päevapakkumiseks lõhesupp,” kuulutas Evelin külalistele, ning järele mõeldes lisas siis vandeseltslasliku muigega: „aga saladuskatte all võin teile öelda, et seal sees ei olegi üldse lõhe, vaid hoopis kiisk!”

Mul oli hea meel Evelini niimoodi näha, kelmikalt ja lihtsas ruudulises kleidis keset metsakohvikut, põrandal lamamas truu teekaaslane, haige käpaga kräsukarvaline koer.

Üks õhtu eksisime õega metsas ära. Olime koos vanematega läinud jalutama mööda Rebaste matkarada, kui otsustasime hargneda, vanad ühele ja noored teisele poole, kellest viimased avastasid üks hetk, et on rajast lootusetult kõrvale kaldunud ning telefone pole neist kummalgi. 

Algas orienteerumine ja „Ae!”-tamine, lõpuks, kui öö hakkas juba mustikakarva tõmbuma, leidsime asfalttee ning läksime vanemate autosignaali järgi edasi. Teineteist leidnuna tõdesime, et ole sa kui zen tahes, telefon peaks metsas ikkagi kaasas olema. Ja läksime kämpingusse lõkke äärde istuma ja magama.

Hiiumaa tolmuseid teid mõõtes olin parajasti kirjutamas ajalehte lugu sellest, kuidas tulevikuvalikud panevad noortel pea huugama ja kogu edasine tundub teinekord nii lootusetu. Autouksest välja, samblasesse männimetsa astudes tundus see kõik aga järsku nii naljakas ja totter. Milleks üldse muretseda mingite institutsioonide ja lävendite pärast, kui kõik „päris” ongi just praegu siinsamas sinu kopsudes olemas! Ja tulevik tuleb ju ükskord niikuinii.


Friday, May 25, 2018

Τέλειος


Kõik Ateenat puudutav on selleks korraks läbi. Ma istun jälle meie rõdul Thessalonikis, kõlgutan jalgu peatänava poole, vaatan kasvavat kuud ja kirjutan. Hinges pakitseb väike kurbus ja igatsus, aga see on hea, sest ma tunnen, et olen elanud ja elan veel. Et minuga juhtus midagi, mis oli päriselt tähendusrikas ja elus ja et selle nimel võib ju hiljem rongis paar pisarat valada.

Pikk lugu lühikeseks või lühike lugu pikaks, igatahes hakkasin ma poolteist kuud tagasi Thessalonikist Ateenasse hääletama, sest Kaja oli seal ja siin ei olnud mul... õieti kedagi. Kaja sealne sõpradegrupp võttis mind nii armsasti vastu ja nii veetsin ma esimesed kolm nädalat erinevate inimeste diivanitel crashides, kuni see järsku enam meile kummalegi võimalik ei olnud.

Otsa tuli vaadata faktile, et me oleme Ateenas vaesed ja kodutud ja tegelikult oleks kõige targem minna tagasi Thessalonikisse, kus on ootamas kui just mitte rahapuud, siis vähemalt aus katusealune. Nii et ma ostsin meile piletid.

Aga nagu pea iga mu piletiostuga, kaasnes ka seekordsega lugu sarjast „kui Katarina teeb reisiplaane, siis Jumal naerab”. Sest paari sekundiga sain kinnituskirja e-mailile ja seal seisis must-valgel, et meie buss Thessalonikist Ateenasse väljub seitsmendal mail kell kolmteist null null. Thessalonikist Ateenasse. Meie viimane raha oli kulunud bussipiletile, mis sõitis meile risti vastupidises suunas.

Tormasime muidugi kohe järgmisel päeval seda vahetama, aga piletiputkast öeldi, et pole võimalik. Sooduspileteid ei vahetata. Nii et me ohkasime, kirjutasime juhtunu God’s Plani arvele ja kolisime squatti.

Hotel City Plaza asutati kaks aastat tagasi mahajäetud hotelli, et pakkuda varjupaika põgenikele ja neid aidata soovivaile vabatahtlikele. Voodikoht on tasuta, kui sa oled nõus seda teiste inimeste ja voodilutikatega jagama, kaks korda päevas saab sooja toitu, kui sa oled valmis köögis juurvilju lõikama ja leemekulpi liigutama. 

Baaris jagatakse sooje jooke ja enamasti mängib kõlaritest mõni idamaine muusikapala (või kui puldis juhtume olema Kaja ja mina, siis kas Sinine Vilkur või Rolex). Lapsed lõkerdavad ja jooksevad ringi, täiskasvanud mängivad backgammonit, keegi tinistab nurgas kitarri. 

Ehkki kellelgi mingit rahalist motivatsiooni ei ole, saavad asjad alati tehtud: igale kastile leidub tassija, igale keelele tõlk, igale probleemile lahendus. See on suur kogukond, mis toimib. Jumal teab, kuidas, aga see toimib – ja ma igatsen seda.

Ma igatsen inimesi, kellega külg-külje kõrval süüa tegime, magasime, naersime ja voodilutikate kreemi jagasime. Kellega me rõdudel tervitasime ja tähti vaatasime, vastastikku õpetasime ja õppisime.
Ma igatsen inimesi, kelle elus toimusid suured muutused: kes sai kätte passi, kes asus tööle fotopoodi või kingakauplusesse, kes sõitis Saksamaale uut elu alustama.
Ma igatsen oma taltsutamatut araabia keele eraõpetajat, kes vahepeal mu täiesti meeleheitele viis – eelmise õhtu odavast veinist valutava peaga araabia keeles tuhandeni lugeda, üks-kaks-kolm-läks! Kuidas on lagi, auto, võtmed, puhur, tuba? Aga mida tema teeb, mida sina teed, mida sa tahaksid teha? Kiiremini! Kiiremini!

See oli hullumeelsus, pärast mida mu pea iga kord huugas ja vahel pidin ma järsult tunni lõpetama, et mitte nutma hakata. Ometi leppisin temaga aina uusi kohtumisi ja tunde kokku, vahel tema toapõrandal õhtust süües, vahel keskööl hotelli ust valvates, vahel baaris suitsu pahvides ja teed juues.

Ma igatsen neid tantsimisi künkatipul, vaatega kuule ja akropolile ja tuledes linnale, ümberringi kõlamas farsi keel. Ma igatsen seda, kuidas noored pärslased oma sõpradele helistasid ja kõne alguses „Jou, vennas!” hüüdsid. Ma igatsen noori inimesi purssimas teineteise keeli, kompamas uusi maailmu, millest neil enne õrna aimugi ei olnud, kuulamas lugusid, mille olustik väljub nende kogetu piiridest.

Ma ei hakka ealeski mõistma, kuidas meie väikesel sõbral oli jaksu 15-aastaselt üksinda illegaalselt riigipiire ületada, kuidas teine proovis enne 21-aastaseks saamist 14 korda oma kodumaalt välja murda, kuidas kolmas läks kolm korda nädala jooksul optimistlikult võltsdokumendiga lennujaama ning ta iga kord sealt tagasi saadeti. Või tema, kes eksles päevi tühermaal ja leidis ühest koopast tüdruku, kellel oli akupank – sõja eest varjumine ja akupank, kui vastuolulised mõisted, ja ometi kuuluvad need mõlemad mõnesse igapäevaellu.

Ja päeva lõpuks ei ole asi isegi mitte nende tugevuses või tahtejõus, vaid sa lihtsalt teedki seda, mida on vaja ja võtad ühe sammu korraga ja lähedki nii kaugele, kui sa jaksad. Sest elu on antud ja elama peab. Ja samamoodi pidin mina sõitma eile tagasi Thessalonikisse, sest mingil põhjusel on mulle antud just selline elutee ja ma käin seda nii hästi, kui suudan – üritades märgata, kuulata ja lahti lasta isegi siis, kui on valus. Sest elu usaldades juhtuvad imed.

Sunday, April 8, 2018

Tel Aviv, III: ühe poisi Jumalast ja elu keerdkäikudest


Tel Avivis mõtlesin umbes nädal aega järjest, et homme lähen kindlasti turule. Iga kord tuli aga midagi ette, näiteks piruka küpsetamine, Pigletiga jalutamine või jube hea rannailm, nii et jõudsin sinna alles oma reisi eelviimasel päeval.

Kuna mul raha ei olnud, kõndisin neid hõikumist, sagimist ja kalalõhna täis tänavaid pigem inimesi kui kaupa vaadeldes. Näiteks täheldasin liigikaaslaste puhul sellist huvitavat fenomeni, et mida kitsam on läbikäidav koht ja rohkemaarvulisem kari, seda suurema tõenäosusega otsustavad nad tropina seisma jääda ja midagi väga olulist arutama hakata.

Inimhoovus kandis mind aga edasi ning mõne aja pärast jõudsin turutänavatelt välja, araablaste linnaossa Jaffasse, kus ma Iisraelis oldud aja jooksul esimest korda mošeed ja pearättidega naisi nägin.

Kuna Iisraeli rannik oleks otsekui joonlaua abil merre tõmmatud, kulges rannajoon ka piki Jaffat. Kõndisin seal jalgupidi soojas vees, kuulasin ühest kõrvaklapist Shakira „La Bicicletat” ja mõtlesin, et no hullult äge oleks, kui ise ka jalgrattaga mööda linna sõita saaks.

Ma päris täpselt veel ei tea, kuidas ja mil määral ma universumi korralduslikku poolde usun, aga mõnikord on küll selline tunne, et keegi kusagil kuulab su mõtteid ja otsustab veits pulli teha. Noh, lihtsalt et mynthonit kokakoolasse visata ja vaadata, mis saab.

Näiteks nagu siis, kui ma ükskord duši all pikalt juurdlesin, kas ikka tulla Thessalonikisse õppima või mitte ja silmi avades šampoonipudelil kirja „Thessaloniki, Greece” nägin. Või siis, kui me Johannaga kogu aeg ütlesime „üks viis teada saada” ja pangakaardi pin-koodiks saadeti üks-viis-üks-viis.

Või siis, kui ma paljaste jalgadega neidsamu Jaffa laineid mõõtsin ja peas kahte mõtet veeretasin. Esiteks, et tahaks sigaretti läita, ja teiseks, et võiks jalgrattaga ringi kruiisida. Nagu Shakira seal videos.

Minust vasemale jäi väike jalakäijate sild, mida eraldasid rannaribast fossiile täis kaljunukid. Seal patseerisid ja nautlesid inimesed, jäid aeg-ajalt seisma, et teineteist ja merd pildistada; vurasid edasi-tagasi ruladel, tõukeratastel või tasakaaluliikuritel. Nägin ka üht lokkis juuksepahmakaga tüüpi jalgrattal, ja tema nägi mind, ja käsi suu ümber lehtriks vormides hõikas ta minu poole alla.

Miks sa üksinda oled?” hüüdis ta mere poole.

Kuna ma ei viitsinud üle lainemüha dialoogi pidada, kehitasin talle lihtsalt naeratades õlgu ja kõndisin edasi. Tema aga sõitis jalgrattaga ettepoole ja hüüdis mind uuesti, tehes käega liigutuse näitamaks, et ma mööda kive sillale ronisin. Et mul parasjagu kusagile just tohutult kiire ei olnud, turnisingi mööda kivinukke üles. Ta ulatas mulle käe, aitas üle sillapiirde ja naeratas mulle maailma kõige laiemat ja valgemat naeratust.

Yoni,” tutvustas ta end.

Katarina,” ütlesin vastu.

Vahva tutvuda,” naersime mõlemad ja hakkasime edasi liikuma – suunas, kuhu näis olevat teel tema, ja kuhu olin paarkümmend meetrit allpool kõndinud mina.  

Kas sa jalgrattaga tahad sõita?” küsis ta.

Okei, universum, mõtlesin ma. Hästi mängitud.

Ja Yoni tõstiski mu rattapulgale ja käskis jalgu õhus hoida – ma olin ikka veel paljajalu – ning nii sõitsime läbi Jaffa sadamatänavate, mööda kalurimajadest ja paatidest, minul tuul juustes vihisemas ja tema väntamas. Mitte küll üleliia palju, sest see oli elektrijalgratas.

Ma elan paadis,” ütles ta mõne aja pärast. „Kas sa mu kodu tahad näha?”

Ja miks ma ei tahtnud.

Jõudsime kaiäärele, ta avas roostes ja kriiksuva värava ning parkis ratta.

Palun,” ütles ta ja paotas kardinat, mis varjas tema elutuba möödakäijate pilkude eest.

Istusime laevaninal, jagasime sigaretti, vaatasime teistele alustele ja võrkudega ametis olevatele meremeestele. Käulat loksutas õrn laine ja meie juukseid kuldasid õhtu viimased päikesekiired, aga Yonil oli külm, ta oli veetnud pika päeva meres surfitunde andes.

Sa peaksid võib-olla teed jooma,” pakkusin, kui ta endale juba teist pusa selga tõmbas. „Teeb seest soojaks.”

Yoni leidis, et see on hea mõte. Sigareti lõpetanuna läksime sisse ja ta pani veekeetja tööle.

Kas sa usud Jumalasse?” küsisin talt keedukannu mulina saatel.

Loomulikult,” ütles ta, endiselt tõsiseks muutumata, endiselt oma hetkekski kustumatul naeratusel.

Jumal aitab mind,” jätkas ta. „Teised minuvanused elavad oma vanemate kulul või nende juures. Ma küll armastan oma perekonda, aga palusin Jumalat, et ta annaks mulle töö; et ma saaksin üksinda elada. Nüüd elan ma siin,” ta tegi grandioosse käeviipe oma tillukese koiku poole, „ja annan surfitunde. Ma ei taha palju töötada, ma ei taha raha koguda, ma ei taha reisima minna. Ma tahan lihtsalt siin oma väikest elu elada ja õnnelik olla.”

Tee sai valmis, ta valas selle tassidesse, viskas suhkrut sisse ja ulatas topsi mulle. Rääkisime veel abielust ja kanepist, millest esimese peale ta ütles, et muidugi tahab ta abielluda - „Ma olen normaalne!” põhjendas ta naerdes, nagu oleks leping kellegagi surmani seotud olla maailma kõige elementaarsem asi, ning narkootikumidega haakuvalt õpetasin talle inglisekeelse sõna addiction.

Jah. Just. Mul ei ole sõltuvust. Aitäh! Kui jälle seda sõna kasutan, mõtlen alati sulle,” lubas ta.

Teetopsid tühjad, pakkus ta mulle näidata salajast kohta. „Turistid ei tea,” usaldas ta mulle vandeseltslaslikult, „isegi kohalikud ei tea. See on minu koht. Tahad sa tulla?”

Ja miks ma ei tahtnud.

Yoni viis mind läbi paadiangaaride ja mahajäetud kalatöötlushallide, üle raudpiirete ja kivimüüride. Ühes kõrges seinas oli neljakandiline avaus, kust paistis tumesinine loksuv meri – nagu filmis, märkis ta  ja me turnisime sellest üle, astusime pehkinud palkide ja laudade konstruktsioonile, haarasime peade kohal rippuvast hargnenud köiest ja vinnasime end teisele poole kiviseina, otse vee äärde.

Loojuma hakanud päike oli maalinud linnamüürid ja iidsed kivilahmakad virsikukarva. Me vaatasime neile ja ranna poole rulluvatele lainetele, jälgisime, kuidas vees sibavad tillukesed krabid ning kuidas kivide vahel luurab tont-teab-keda triibuline sadamakass.

Ja siis ma läksin koju.

See ootamatu kohtumine oli minu jaoks tõeliselt inspireeriv. Esiteks üldse see, kuidas elu lihtsalt võtab kätte ja annab: ei, ta ei anna sulle seda kahepoolset armastust, mida sa kell neli öösel purjus peaga taga igatsed, ei, ta ei muuda siidiseks su nahka, millega sa iga kuu uuesti pahuksisse satud, aga ta annab sulle selle jalgrattasõidu ja sigareti ja sa ei saagi mitte midagi muud teha, kui katkematult tänulik olla. Või on asi selles, et me julgeme sõnadeks vormida vaid väikeseid soove?

Teiseks Yoni ise, kes oli täis elujanu ja aktiivsust ja Jumalat; kes oli vaba ja konventsionaalselt õnnelik – ja vahelduseks oli see nii palju mõnusam kui see "intellektuaalne" künism, mida viljeleme näiteks Ravi ja mina.

Teda ei olnud mürgitanud eksistentsiaalsed küsimused ega eneseteostusvajadus, ta ei juurelnud, miks peaks Jumal aitama teda ja mitte mõnd kerjavat last Mumbais. Ta lihtsalt uskus. Armastusse ja Jumalasse ja elu võimalikkusesse oma väikeses paadis.