Sunday, October 9, 2016

Armastus pealinnas

Nagu tähelepanelik lugeja ehk teab, elan ja õpin ma nüüd Tallinnas ja kaifin seda täiega. Kursuse- ja BFM-i kaaslased on väga lahedad, inglise keele tunnis loetakse teinekord erootilist luulet ja kodutööde hulka on kuulunud näiteks võõraste perekondade jälitamine, kui nad parajasti poes sisseoste teevad. What's not to like eksole. Pealegi mulle meeldib suurlinnaelu, selle sisse ära kadumine, teatud anonüümsus ja see, et nii palju võõraid nägusid on ümberringi.

Kuna ma elan Nõmmel, tuleb väga palju sõita ühistranspordiga. Ega mul selle vastu suuremat ei ole, hommikul enne kooli saab seal mõnusasti üles ärgata või kodutöid teha ja muul ajal lihtsalt niisama mõtteid mõlgutada ja kuulata, millest teised inimesed omavahel räägivad.

Ükspäev istusid mu vastas kaks gümnaasiumieas noormeest, kes panid huule alla mokatubaka, snappisid seda ja saatsid seejärel snapi Liisile, sest Liis olevat ikka päris norm piff. Ainult et ta sõbranna on jube tüütu, kogu aeg ainult cockblokiks. Süda oli poistel aga õige koha peal, sest natukese aja pärast pakkusid nad istet ühele vanale tudisevale paarikesele, kes oli just toidukotiga poest tulnud.

Kotiga paarike oli aga nõnda nunnu, tudisesid seal kahekesi ja vaatasid aknast välja ja siis kobas taadike pisut eidekese süles ja võttis tolle käe omale pihku. Ja nii nad seal siis istusid, sõrmed omavahel seotud, vatijopedesse mässitud küünarnukid teineteist puutumas ja aastakümned täis naeru, nuttu, tülitsemisi ja leppimisi seljataga.

Samas okei, nad võisid vabalt ka eelmise õhtu Tinderi matchid olla, aga mulle meeldis tol hetkel teisiti mõelda. Ma ise olen muidu armumise, armastuse ja kõige sellega seonduva suhtes päris küüniline, aga sellest mõni teine kord. Kirjutasin selle kõik siia üles ja kustutasin siis jälle ära, sest postitus oleks tulnud lihtsalt liiga kole. Nii et olgu öeldud, et tol hetkel number 36 bussis istudes mõtlesin ma lihtsalt seda, et vaat kui armas.

Sest kindlasti see mees pani mingil hetkel kõrvalt. Või naine. Tõenäoliselt on nad mõlemad palju kahelnud ja ilmselt pole neil mõnikord nädalate viisi teineteisele midagi öelda olnud, arvatavasti on nad palju näägelnud ja tihti on toonud mees poest vale leiva ja naine seepeale kõik tema vanad patud jälle lagedale kiskunud. 

Aga armastuse mõte ei olegi vist see, et sul ei ole kunagi silmi kellegi teise jaoks või et kaks inimest peaksid teineteisesse nagu vormi valatud olema või et on olemas mingi "hingesugulus" või "see õige ja ainuke". Pigem just seda, et hoolimata kõigest sellest on nad ikka veel seal, teineteise jaoks olemas, pärastlõunases bussis teineteise kätt hoidmas. Et mingitel hetkedel on suudetud omaenda ego alla neelata ja teise hing sellest kõrgemale seada. 

Aga mida mina ka tean. 


1 comment:

  1. See vanapaarikese jutt tegi südame nii helgeks :)

    ReplyDelete