Tere, kallis päevik!
On aeg sult taas
tolm pühkida, sest meil on siin suured muutused toimunud – ja
seekord ei hõlma need isegi uut linnapead. Asjad on märksa
tõsisemad. Nimelt ronis minusse tagasi keegi, kellest arvasin ennast
ammu lahti öelnud olevat – hirm.
Kunagi elasid hirm
ja äng minus alaliselt. Oli tavaline vaadata väikese rendiauto
aknast välja erksinisesse Vahemere taevasse ja uskuda, et kohe,
selsamal kitsal mägiteel, põrkame kokku teise autoga ja sureme
kõik.
Iga järjekordne
lennukile astumine tähendas minu jaoks vene ruletti, kus võimalus
pilvepiirilt alla sadada on üheksakümmend kümnele. Pärast
terrorirünnakutest lugemist oli mul paaniline hirm suurlinnade
keskustesse mineku ees, ja nii edasi, ja nii tagasi. Ometi ei lasknud
ma sellel ennast eriti takistada, tegin ikkagi igasuguseid asju,
käisin suht vapralt igast reisidel üksinda ja hääletasin Kajaga
mööda Poola kiirteid. Aga surmahirm saatis mind ikka.
Mingi aja möödudes
see aga kadus ja see käis nii kiiresti ja laksust, et ma nagu ei
osanudki enam mäletada, milline see elu koos hirmuga tegelikult
tundus või välja nägi. Ei viitsinud sellele väga mõelda ka –
hirm oli ju haihtunud, mis siin enam. Aga tegelikult tundub, et ei
kadunud ta kusagile. Ta lihtsalt mattus sama paksu tolmukihi alla,
nagu see blogi siin.
Mitte sellepärast,
et ma oleksin sellega tegelenud.
Mitte sellepärast,
et ma oleksin temast lahti lasknud.
Mitte sellepärast,
et ma oleksin kannatuste vältimatu tulekuga rahu teinud.
Vaid sellepärast,
et ühtki mu kujuteldavatest stsenaariumitest lihtsalt ei juhtunud.
Ma ei jäänud
haigeks. Mu lähedased ei jäänud haigeks. Kõik lennukid, millega
ma sõitsin, püsisid õhus, kõik autod parkisid turvaliselt
garaaži, kõik plaanid said teoks ja pärast iga talve tuli alati
kevad.
See oli julgustav ja
rahustav, kuid samal ajal muutusin ma ülbeks.
„Ma arvasin kunagi
kogu aeg, et ma suren varsti ära. Ja ei näinud seetõttu mõtet
tuleviku ette planeerimisel,” mäletan ennast sõbrale ütlemas.
Võib-olla sellepärast oligi mu elu nii kaootiline. Reisid enne
õpinguid, siia-sinna hüplev elukoht, läbimõtlemata otsused,
hommikuni venivad peod. „Aga elu näitas, et ma ei suregi.”
Järsku olin loonud
endast täiesti vastupidise kuvandi – surematu, igasugustele
hädadele ja haigustele resilientse, ainukesteks tragöödiateks
näonahk ja peikad.
See oli austusetu.
Sest surma ja hädade mitte kartmine ei tähenda seda, et ma lülitan
need oma ajust täielikult välja ja teesklen, et neid ei ole olemas.
Ükskord saabuvad need niikuinii – olgu see siis täna või
kolmekümne aasta pärast – ja ma ei taha neile ilma
ettevalmistuseta vastu astuda.
Ettevalmistus ei
tähenda seda, et ma kardan ja sätin kogu oma elu ümber peatselt
saabuva surma. Siis jätaksin austamata hoopis elu. Nagu kirjutas
Liina Ravneet Elvik: „Leides kontakti oma tõelise ilu, tarkuse,
väe ja jumalikkusega, võid kogeda sügavat naudingut igast hetkest.
Võid kogeda põhjatut ekstaasi lihtsalt olemasolemisest, olles
valmis mis tahes hetkel kahetsuse ja kinnihoidmiseta ütlema aitäh
ning lahkuma siit planeedilt tänulikkusega.”
Ettevalmistus
tähendab seda, et ma lepin kõige tulevaga, austan võrdselt nii
surma kui ka elu ja näen, kuidas need kaks sulavad kaunilt ühe
mündi samaväärseteks poolteks.
See on see, kuidas
ma tahan elada. Ja just nagu selle kõige meenutamiseks istutaski
hirm ennast minusse tagasi, kui olin pealpool pilvi, lennukis teel
Mallorcalt Frankfurti. Olime perega turvavööd kinnitanud,
ohutusjuhised ära kuulanud ja raamatud lahti teinud, kui äkitselt
teatati, et lennuk pöörab tagasi ja jäägu me
ootama edasist infot.
Maandumine ei
kulgenud kuigi kergelt ning edasine info jäigi tulemata – me
muudkui tiirutasime ja tiirutasime, rappusime ja rappusime, tegime äkilisi vabalangemisjõnkse allapoole ajavahemikus,
mis tundus nagu igavik.
Me olime infosulus ja minus hakkas kerima
hirm, mis algas sellestsamast soolikate vahele mattunud tolmukübemest
ning vedas ennast suureks boamaoks kuni kurguni välja. Ma ei taha
surra paanikas, mõtlesin. Aga nagu turbulents lennukit, oli elu
raputanud minu rahu.
Hiljem sain teada,
et enneagseks maandumiseks peab lennuk esmalt väljutama suure osa
kütusest – sellest ka need tiirud ja rappumised. Tol õhtul
jõudsime ikkagi tagasi Mallorca saarele ja saime sealt tulema
järgmisel õhtul. Selleks hetkeks oli Eestis 13 koroonaviiruse juhtu
ning kinni pandud üks kool. Tundsin ängi endas süvenemas,
minuni jõudis veel perekonnaga seotud halbu uudiseid ja üleüldse
tundsin ennast selle suure ja ohtliku maailma ees väikese ja jõuetuna.
Minu enda sümptomid
algasid täpselt nädal pärast reisilt saabumist. Õrn palavik
õhtul, mis oli kadunud juba järgmiseks hommikuks. Sellele järgnesid väike köha, nohu ja veider survetunne rinnus. Olin endale juba diagnoosi
pannud. Helistasin igal õhtul pereliikmetele – kas teiega on ikka
kõik korras, kas olete terved. Taevale tänu olid nad seda, ka mu
90-aastane isa tundis ennast tippvormis.
Eelmisel reedel,
kaks nädalat pärast esimeste sümptomite algust tundsin, nagu seisaks hobune mul kabjaga rinnus. Ühtegi sügavat hingetõmmet ei
olnud võimalik teha, õhupuudusest tekkinud paanika sundis mind
esimest korda elus kutsuma endale kiirabi. Pooleteise tunni pärast
marssisid läbi hoovi valgesse kilesse mässitud mehikesed.
Sõrmest võetud
hapnikunäidud olid ideaalsed. Meedikud lahkusid sama kiiresti, kui olid tulnud, soovitades mul positiivselt mõtlema hakata. Leidsin
sellest pisut julgustust, kuid hingamisraskused püsisid päevi ja
panid mind mõtlema erinevate stsenaariumite üle. Keskseks ikkagi
see, et ma suren raskesse kopsuhaigusse ja kogu mu pere jääb mind
igaveseks leinama (lisaks see, et ma valmistan oma suguvõsale tohutu
pettumuse, kuna kõik teised meist on elanud umbes saja kümne
aastaseks).
Esmaspäeva õhtul enne magamajäämist tundsin taas meeletut õhupuudust. Kopse
lihtsalt ei olnud võimalik täis hingata, nagu lukk oleks ees. Ma ei
julgenud magama jääda, sest kartsin, et ma lämbun lihtsalt ära. Helistasin
perearsti nõuandeliinile, kes soovitas taaskord kutsuda kiirabi.
Seekord mõõtsid
meedikud lisaks hapnikusisaldusele ka vererõhku. Kuulasid kopse.
Mõõtsid palavikku. „Selliseid näitajaid ei näe iga päev,”
ütlesid nad. Numbrite järgi oli kõik kõige paremas korras.
„Aga
miks ma siis hingata ei saa?” küsisin neilt ahastuses.
„Kas sa tahad veel
rohkem hingata või?” vaatasid nad mind altkulmu ning lahkusid.
Vajusin meeleheites voodile lössi nagu õhust tühjaks mängitud kummipall.
Tol õhtul avasin ma
end Stellale. Rääkisin, kuidas ma surma kardan, kuidas ma kardan
oma perele haiget teha.
Äkitselt sain aru,
et kõigi nende nädalate jooksul olin ennast ise juba surnute
nimekirja paigutanud. Jah, surma ei ole vaja karta, kuid praegu,
elava, kogevana, on patt ennast juba
maha kanda.
Jah, mul on vaja
teha surmaga rahu, jah, ma pean leppima sellega, et ta võib tulla,
millal iganes ja kuidas iganes, ning natuke on mul selle osas isegi
sõnaõigust (ma võin toituda tervislikult, süüa vitamiine,
mediteerida ja sõpradega naerda), aga suurelt jaolt kuulub see otsus
ikkagi saatusele, universumile, või – hoidku Jumal –
juhuslikkusele – aga ma EI kuuluta ennast enneaegu surnuks ning
annan ikkagi endast parima, et see minu hinge täis anum siiski
täisväärtuslikult väärika lõpuni välja kanda.
Aga see „endast
parim” võib aeg-ajalt minna tüütuks, muutuda kinnisideeks. Parem
siis juba väärikas grande finale kui kümne küünega oma maise keha küljes kinni olla. Ma ei jaksa
enam endale korrutada, et
homme on parem. Toksida palavikuliselt internetti sümptomeid,
lootuses, et mõni teadusartikkel või kellegi isiklik kogemus mu
hirmu pisendab.
Ma
jätan ruumi sellele, et homme võib väga vabalt ka halvem olla. Ma
jätan ruumi sellele, et ma võin homme tervem olla. Ma jätan ruumi
sellele, et need hingamisraskused on ajutised, ja sellele, et nad
saadavad mind terve elu. Tulevik võib praegu tunduda ebakindel ja
ettearvamatu, aga tegelikult on ta seda kogu aeg. Haigused ja surm
võivad praegu tunduda eriti
lähedased, aga tegelikult kõnnivad nad meie kõrval alati.
Võtta
eeskuju stoitsismist, mille kohaselt viib õnneni vaid praeguse
olukorraga leppimine. Mitte soovimine, kartmine ega kauplemine, vaid
praeguse kõige täiega
omaksvõtmine.
Eks ole ka iga haigus põnev kogemus, uus
väljakutse, mida lahendada. Kogu
meie maine elu on huvitav
väljakutse, mäng, mida nautida ka kõige halvemates tingimustes, kui
oskad vaid sammu kõrvale astuda ja kõike lõbustatud naeratusega
jälgida.
Lasta
olla. Lasta olla oma valudel, survetel, raskustel.
Ja kui surm tuleb,
olgu ta siis väärikas ja graatsiline vabanemine. Ma ei pea
muretsema selle pärast, mida tunnevad mu lähedased, kui ma suren –
sest see ei ole enam minu asi. Nende elutee, nende tundmused, hirmud,
mured ja rõõmud, on nende omad. Ja mul ei ole nende üle kontrolli.
Ihalus seda saavutada muudab mind ainult õnnetumaks.
Mõtle, milline
vabanemine surm su hingele on, ütles Stella öösel, kui kiirabi oli
lahkunud. Mõtle, millistest köidikutest, millisest raskest
lihakehast ta lahti laseb – ja saab lennelda sinna, kuhu ta alati
kuulunud on...
Ma olen. Täna. Ma
olen siin, tunnetan täielikult oma varbaid põrandas, oma rinnakorvi
tõusmist ja langemist, tunnetan seda survet oma ribide vahel, vaatan
aknast välja halli kivilinna taevasse, kuhu kaarduvad paljad
kasepuuoksad.... ja mõtlen, et see kõik on täiesti okei. See kõik
on ilus ja okei. Mul ei ole küll kontrolli elu üle, võimet näha
tulevikku või parandada minevikku, aga mul on praegune hetk. Ja
mulle piisab sellest.
Olla elu, olla ilu,
olla naer. Olla Hirmutu, sest just sellest saavad ka teised julgust
ja tugevust. Mõelda kellelegi, kes ei kartnud kunagi surma – miks
peaksin mina tema surma pärast kurvastama?
Järgmisel päeval
pärast kiirabi käiku oli parem. Sain nõu Lauralt, kes ütles, et
tegu võib olla hoopis paanikahooga. Ka mu perearst kirjutas, et
tõenäoliselt on probleem psühholoogiline ja soovitas eelmise
nädalal välja pakutud ibumetiini asemel hoopis palderjanitablette ja ingveriteed.
Nii et siin ma siis
olen, joomas teed, vaatamas aknast välja paneelmajadele ja üritamas
lasta kõigel omasoodu kulgeda. Hingamine hakkab näitama taastumise
märke. See ei ole veel see, millega harjunud olen, aga see on parem
kui eile.
Annan endale aru, et
rahu teekond ei ole lihtne, kuid endasse uskudes ja endale
järjekindlalt andestades võin seda rada siiski käia. Toestuseks
joogaharjutused, meditatsioon ja hea sõnaga lähedased.
See siin on olnud
üks ümbermõtlemise ja ümbermõtestamise periood. Ma tajun, et
maailm ei ole enam endine ja mina ei ole enam endine. Ma ei saa
jätkata samas rütmis, ei või enam sama auruga edasi minna. Elu on
andnud mulle tõuke muutumiseks ja ma pean seda järgima.
Edasi!