Kahe postituse tagune miss "tänavu ma jõule ei tähista" 2014 ärkas toomapäeva hommikul üles, käis tööl ära ja tuli siis koju tube kraamima - ütleb ju vanarahvas, et kelle maja toomapäeval puhas ei ole, see on terve järgmise aasta räpane ja must (pealegi on meid nüüd majas kuuene rahvusvaheline komplekt ja kõik on juba sel aastal räpane ja must). Keset kõige intensiivsemat nõudepesu hakkasin aga iseenesest "Neil karjastel väljal" laulma ja siis panin juba youtubest kõik eesti- ja rootsikeelsed jõululaulud mängima ja alguses tuli areldi üks pisar ja siis teine ja siis lahistasin lihtsalt häbitult nutta.

Mitte sellepärast, et ma igatseks kodu või tahaks lund või kingitusi või pühade aegu korraks teisele poole maakera reisida, üldse mitte, ma olen siin väga rõõmus ja rahulik. Aga tol hetkel ma lihtsalt jälle tundsin, kui ilusaid asju inimesed loovad ja ehkki keegi (lähiaja generatsioonidest) pole Jumalat ega Jeesust kunagi näinudki, usutakse ja usaldatakse ikkagi ja vorbitakse neile isegi laule kirjutada. Et ongi mingi kord aastas, kus tullakse rutiinist välja ja ei ole järjekordne ärkan-lähen tööle-vajutan makaronid kõhtu-lähen magama päev, et ei minda poodi kõige ilusamat kleiti või naabrist paremat autot valima, vaid minnakse hoopis metsa ja valitakse kõige kaharam kuusk.

Mitte et ma nüüd asjade ostmisele kuidagi varju heita tahaks, neid läheb vahel ikka vaja ja ma ise ostaks ka, kui raha oleks. Aga mind lummab, et inimesed tegelikult ka viitsivad teha pingutusi, et üksteise ja enda vastu võimalikult nunnud olla; et hoolimata väidetavalt kõige ateistlikuma riigi tiitlist on Eestis jõulude ajal kirikud puupüsti täis ja lisaks jõululaua katmisele antakse ka hingele midagi süüa. Et jõulutunnelid ja asjad koguvad lastele ja puudusekannatajatele iganes raha ja ehk ei lebagi hapukapsa ja kartuli vahel teine eestlane, vaid võib-olla eksisteerib kurjus ainult delfi kommentaariumis. Et ilusaid laule tehakse ja kõik mu lapsepõlvejõulud möödusid nende saatel ja mu ema ja isa tegid nii palju, et ma kõige õnnelikum väike paks laps oleksin; et iga väiksemgi heategu on hea tegu ja alustada võib ükskõik kust. Sellepärast ma nutsin.

Jah, selliste asjade peale sa vahel nõusid pestes mõtled. Ja täna olen ma jälle linnas, tulin arsti vastuvõtule ja niisama ringi vahtima ja paari tunni pärast saan kokku Carolinaga, keda pea kaks kuud näinud pole. Ja seejärel vaatame, mis juhtub. Kõige ilusamaid jõule teile kõigile!