Tuesday, March 31, 2015

bäk in bisnes

No ei saa käppi blogist eemal hoida :) Tegelikult ma panin ta vahepeal kinni sellepärast, et olin oma kirjutamistega nii pahuksis, no täielik armastamise ja vihkamise suhe mul temaga ju alati olnud on. Ma kunagi ei tea, kuidas öelda ja mida öelda ja mida ütlemata jätta ja kes kõik loevad ja... ja vahepeal tundus kogu see blogindus ja internetindus nii edvistav, et vaadake ja lugege nüüd, mida mina teen.

Samas ma ju ise tean, et tahan läbi postitamise pigem just jagada ja mitte niivõrd näidata. Igatahes olen nüüd maha rahunenud ja kuna kõige ilusam ja ihaldatavam seisund on minu jaoks alati voolavus, et annadki tasu ootamata ja omandihimu harrastamata kõik endast paberile või teistele ära ja ei klammerda midagi enda sisse, siis ma vist teengi ta nüüd jälle uuesti kuni järgmise korrani lahti.

Nathan näiteks tahab muusikat teha selleks, et inimesed tantsima ja seksima panna. Mina tahaksin kirjutada tundes, tunnetades, sõnu nagu pehmet rosinasaiatainast sõtkudes, loo sisse elades. Puhata näoga külmas märjas samblas, kui on mets, ja saada kipitavat soola silma, kui on meri... tuleb ainult lahti lasta nendest kammitsatest, et "mina tahan" ja "mina teenin" ja "mina saavutan", lihtsalt lase oma andel voolata ja lase sellel teistesse jõuda ja ära hoia kedagi ega midagi kümne küünega enda küljes ja anna ära ja võta vastu ja kiirga välja ja lase välisel endasse kiirata...

Töötan praegu võileivakohvikus (jah, sain nüüd pärast kolme kuud rahatult elamist lõpuks tööpostile) ja meil on laudade peal need pakendatud suhkrud, no nii umbes lusikatäis igas pakis. Ja mina hoian kahe käega peast kinni ja mõtlen, et no Jumal, kas on tõesti vaja seda klantspaberit nii palju produtseerida, kas tõesti on muutunud inimene nii laisaks, et pakisuhkru ostmine ja suhkrutoosi avamine ja ühe teelusikatäie mõõtmine nii tohutult raskeks läinud on? Ma muidugi täpselt ei tea, kuidas need asjad käivad, aga et ongi mingid tehaseomanikud ja pintsaklipslased, kes on pingsalt nuputanud, kuidas raha teha ja siis - lambipirn lööb põlema - pakendame suhkru lusikatäite kaupa paberisse ja toodame veel rohkem jäätmeid!

Ja siis ma mõtlesin, et ma ei taha, et raha minu jaoks nii suureks indikaatoriks oleks. See on muidugi väga silmakirjalik, sest ma tahan igale poole reisida ja see nõuab vähemalt mingis koguses kapitali.

Aga mis siin muidu ikka, sügis võtab looduse üle võimust ja lehed on kollased ja oranžid; naljakas, tulin ma ju ometi Austraaliasse ja kogu selle seitsme kuu jooksul olen kogenud umbes kahte nädalat sooja ilma :D siia kagunurgakesse olengi enam-vähem jäänud, geograafiliselt just suurejooneliselt ringi liigelnud ei ole, aga hingeradadel edasi-tagasi matkanud oi kui palju. Praegu vaatan ja kalkuleerin, kuidas oma Uus-Meremaa reis kõige tagasihoidlikumalt ära teha... ja suvel võib mind vist Eestis näha.

Teistest asjadest teinekord.

Tuesday, March 10, 2015

Istun raamatukogus ja söön teraviljasaia, mille pani mulle kaasa võileivakohvikus töötav sakslanna. Hobarti sügis on kuldne ja soe ja palju mõnusam, kui suvi siinmail oli, kaselehed on aga veel rohelised ja õhus on kooliminekuhingust.

Tööga ei ole näkanud.

Ma mõtlen, et mis vägi see on, mis mind töötegemise eest hoiab. Iseenesest elan ju tegelikult praegu seda elu, mida alati igatsenud olen - ilma igasuguste kohustuste ja kellaaegadeta, kellelegi aru andmata, märkmepaber alati nina ees ja pastakas selle lehekülgi mõõtmas. Pean mõistma, et asjadel tuleb voolata lasta. Vabadusest ja minnalaskmisest sünnib palju head, aga selle "hea sündimine" ei peaks olema eesmärk omaette. Lihtsalt... mitte kiirustada, mitte sundida, olla ja elada ja hingata.

Mis saaks maailmast siis, kui kõik elaksid nii, nagu mina?

Hosteli raamaturiiulil oli Bhagavad Gita, see on hindi pühakiri sõdalane Arjunast ja kuidas talle keset võitlust ilmutub jumal Krishna. Arjuna on hakanud kahtlema sõja õigsuses, ta ei taha tappa oma ligimesi, aga Krishna ütleb, et ta võitleks edasi. See on tema kohus, tema dharma siinses illusoorses ja ajutises maailmas. Ma olen sellest dharmast viimasel ajal palju mõelnud ja mõtisklenud, et mis minu oma siis on. Olemine, elamine ja sellest kirjutamine? Mis toob mind selleni, et peaks ikka ajakirjandust õppima minema, tahan sellesse kunsti süvitsi minna. Samas muidugi võib kogu seda "kõik on nii, nagu olema peab" mentaliteeti vaadelda kui mu absoluutset ja allaandmatut laiskust :D

Panin, muide, selle pühakirja tõlke umbes poole pealt kinni ja andsin kaasa ühele lahkuvale sõbrale, sest tundsin juba ette ära, et lõpuni lugemine viiks mind iseendaga pahuksisse.

Eelmine reede lõin hommikul silmad lahti ja juba jõudis inglanna Amanda mulle teatada, et neil on autos vabu kohti ja et kas me Nathaniga ei tahaks järsku nende roadtripiga liituda. Ikka tahtsime, aega ärkamisest autoukseni jõudmiseks jäi umbes viis minutit, jõudsin hambadki ära pesta.

Tol päeval nägime hiiglaslikke, külmi, helesiniseid laineid ja ma muidugi ei osanud teha muud, kui kleit rannaliivale maha visata ja nende jäise tantsuga ühineda. Vahel on ekstaas suurem kui temperatuuritaju.

Sai nüüd selline kiire, uitmõtteline ja pealiskaudne sissekanne ja ühtlasi kinnitus, et ma tõepoolest olen endiselt siin maakera poolel olemas ja elamas :)

P.S. Loen praegu üht antrozooloogia raamatut ja selle autor kirjutab, et lisaks kõigile muudele üllastele omadustele oli Adolf Hitler ka suur loomasõber ja eeskujulik taimetoitlane. Ajal, mil juute, mustlasi ja homoseksuaale mööda riiki taga aeti ja koonduslaagrites põletati, veeti tolleaegsel Saksamaal üht toonase maailma laiahaardelisemat loomakaitsekampaaniat. Vähke näiteks ei tohtinud elusalt keeta ja kaladele tuli enne tapmist teha tuimestus.

Go figure.