No ei saa käppi blogist eemal hoida :) Tegelikult ma panin ta vahepeal kinni sellepärast, et olin oma kirjutamistega nii pahuksis, no täielik armastamise ja vihkamise suhe mul temaga ju alati olnud on. Ma kunagi ei tea, kuidas öelda ja mida öelda ja mida ütlemata jätta ja kes kõik loevad ja... ja vahepeal tundus kogu see blogindus ja internetindus nii edvistav, et vaadake ja lugege nüüd, mida mina teen.
Samas ma ju ise tean, et tahan läbi postitamise pigem just jagada ja mitte niivõrd näidata. Igatahes olen nüüd maha rahunenud ja kuna kõige ilusam ja ihaldatavam seisund on minu jaoks alati voolavus, et annadki tasu ootamata ja omandihimu harrastamata kõik endast paberile või teistele ära ja ei klammerda midagi enda sisse, siis ma vist teengi ta nüüd jälle uuesti kuni järgmise korrani lahti.
Nathan näiteks tahab muusikat teha selleks, et inimesed tantsima ja seksima panna. Mina tahaksin kirjutada tundes, tunnetades, sõnu nagu pehmet rosinasaiatainast sõtkudes, loo sisse elades. Puhata näoga külmas märjas samblas, kui on mets, ja saada kipitavat soola silma, kui on meri... tuleb ainult lahti lasta nendest kammitsatest, et "mina tahan" ja "mina teenin" ja "mina saavutan", lihtsalt lase oma andel voolata ja lase sellel teistesse jõuda ja ära hoia kedagi ega midagi kümne küünega enda küljes ja anna ära ja võta vastu ja kiirga välja ja lase välisel endasse kiirata...
Töötan praegu võileivakohvikus (jah, sain nüüd pärast kolme kuud rahatult elamist lõpuks tööpostile) ja meil on laudade peal need pakendatud suhkrud, no nii umbes lusikatäis igas pakis. Ja mina hoian kahe käega peast kinni ja mõtlen, et no Jumal, kas on tõesti vaja seda klantspaberit nii palju produtseerida, kas tõesti on muutunud inimene nii laisaks, et pakisuhkru ostmine ja suhkrutoosi avamine ja ühe teelusikatäie mõõtmine nii tohutult raskeks läinud on? Ma muidugi täpselt ei tea, kuidas need asjad käivad, aga et ongi mingid tehaseomanikud ja pintsaklipslased, kes on pingsalt nuputanud, kuidas raha teha ja siis - lambipirn lööb põlema - pakendame suhkru lusikatäite kaupa paberisse ja toodame veel rohkem jäätmeid!
Ja siis ma mõtlesin, et ma ei taha, et raha minu jaoks nii suureks indikaatoriks oleks. See on muidugi väga silmakirjalik, sest ma tahan igale poole reisida ja see nõuab vähemalt mingis koguses kapitali.
Aga mis siin muidu ikka, sügis võtab looduse üle võimust ja lehed on kollased ja oranžid; naljakas, tulin ma ju ometi Austraaliasse ja kogu selle seitsme kuu jooksul olen kogenud umbes kahte nädalat sooja ilma :D siia kagunurgakesse olengi enam-vähem jäänud, geograafiliselt just suurejooneliselt ringi liigelnud ei ole, aga hingeradadel edasi-tagasi matkanud oi kui palju. Praegu vaatan ja kalkuleerin, kuidas oma Uus-Meremaa reis kõige tagasihoidlikumalt ära teha... ja suvel võib mind vist Eestis näha.
Teistest asjadest teinekord.
No comments:
Post a Comment