Ja kui see ongi nii, et ma tegelikult jäin oma Lõuna-Austraalia kitsukeses hostelivoodis pärast tööd lihtsalt tukkuma ja näen seda kõike praegust unes, siis...
...siis las ma palun elan edasi seda lopsakasrohelist unenägu, millest küünituvad taevani sinised käpalised ja sirelilõhn, kus öösel ei lähe mitte kunagi pimedaks ja kadakate all teeveerel on äärepealt valmis metsmaasikad; kus jahe hiliskevad oleks nagu mu saabumist oodanud ja koos maikellukestega natukeseks veel õhku heljuma jäänud.
Hämaruse laskudes tõuseb niitudelt udu, ta äratab vanad tunded ja lõhnad, mis eelmisel suvel õhku rippuma jäid ja südame nüüd nii magusa kiiruga põksuma panevad. Meri on ikka tuttavlikult tumesinine, ta loksub oma igavest laulu edasi ja tema kohal kriiskavad elujanulised kajakad...
Külmkapp on toitu täis, voodid ühtviisi pehmed nii linnas kui Pangal ja raadios räägitakse nendesamade sõnadega, mis sul kõige sügavamini hingesopis helisevad. Liise on minust sentimeetri jagu pikem ja sõbrad peavad pritsumaja taga piknikku ja on su tuleku puhuks Abba mängima pannud, räime saab ja krõpsu dipikaga ja kohukest ja musta leiba ja...
Saun on kuum ja vastniidetud kastene muru jahe. Tiigid seisavad oma stoilises rahus, linnud vidistavad üle nende, sirelid linnas on nii pikaks sirgunud ja enne oma lapsepõlvetoas uinumist kuuled, kuidas papa köögis lehte keerab.
Las ma palun elan edasi seda unenägu...
No comments:
Post a Comment