Täna käisime vene keele grupiga jälle mööda karget ja tuulist ja samal ajal väga päikselist Tartut jalutamas ja siis muuhulgas jõudsime ka botaanikaaeda, millest ma ettekande tegin ja mis üle ootuste ilusaks osutus (tiigid, pardid, üle oja väike valge sild, mõnus lehtla ja sealsed kollastes jopedes sügiseselt askeldavad inimesed). Ja siis pärast läksime veel Inglisilla juurde. Seal teadis õppejõud rääkida, et kui enne sillale astumist endamisi soovi lausud ja seejärel silmad kinni üle silla jalutad, läheb soov täide. 

Tegelikult ei suutnud vist keegi seda silda ilma vahepeal piilumata ületada, sest umbes kaheteistkümnenda sammu järel mõtled ikka et oi blää, nüüd ma olen ju täiesti rappa astunud omadega ja hakkad kartma ja viskad kiire pilgu ümbrusele kontrollimaks, et kas sa ikka oled endiselt sama sirge kui Põhja-Aafrika riigipiirid.

Siis ma mõtlesin, et see on tegelikult ju päris hea elu usaldamise harjutus ja täna pärast trenni matkarajale jalutama minnes panin kah mõneks ajaks silmad kinni. Kõigepealt katsusin edasi astuda arglikud kaksteist, seejärel viisteist ja lõpuks kakskümmend sammu järjest - mu arust see on tähtis, et natuke rohkem hirmude meelevallast ära saada ja eluvoogudele anduda. Muidu ma ju kipun igast kartlikke mõtteid ketrama, eriti pimeda saabudes. 

Mets lõhnas hästi, nagu tal ikka kombeks.