Kopsud on head õhku täis

Olen siin viimastel päevadel Kaja vanu blogisissekandeid lugenud ja tõdenud, et jumala hea ikka, et meie seltskonna tubli läti henrik kõik lahedamad sündmused kronoloogilisse järjekorda seadnud on. Osasid asju muidu absoluutselt ei mäletaks. 

Ja siis seda mõtlesin ka, et kuigi elu vahel tundub nagu... ma ei tea, mitte nagu rollercoaster, pigem see aeglane hobustega karussell, kus mitte midagi ei juhtu, aga lõpuks hakkab ikka sitaks paha ja kõik teised on üldse kuskil jumala ägeda vabalangemise atraktsiooni peal ja söövad suhkruvatti ja lehvitavad sulle ja ei saa aru, mida sa emod seal ja et tegelikult sa võid ju selle mõttetu hobuse pealt jumala vabalt ära tulla, aga miski nagu ikka hoiab sind tagasi ja okei võib-olla kogu ülejäänud maailm ongi nõme ja üldse mitte sinu jaoks ja et tegelt sa võidki koos nelja-aastaste ja nende vanaemadega sinnasamma karusselli peale kah kuni elu lõpuni jääda, hea mugav ju ja midagi tegema ei pea, ainult laupäevahommikuti väikese iiveldusega võitlema ja natuke nutta tihkuma..

...vot jah selline see elu vahel tundub, aga niimoodi tagasivaates ikkagi näed, et tegelt on lahedaid asju tehtud küll ja teeme veel. Ja siis ma mõtlesin meie praegust elu kah veits dokumenteerida, et siis kunagi oleks jälle hea vaadata et ah näe, poldki ju nii hull midagi.

Okei igatahes, ükspäev väljusime Kajaga mordorist ja nägime, et üks tuttav tšikk ja tema mingi sõber tassivad suuri šokolaadikooke, pakkusime ennast kah kohe abiks ja voolasime nendega mõnusasti Gen-klubisse veganite õhtusöömaajale. Seal saime kahepeale kõhu mõnusasti täis mingist heast chillist ja riisist ja kõige huvitavam asi oli india pähklitest valmistatud hapukoor. Go figure eksole.

Siis üks õhtu oli mul tutvumispidu oma kursakaaslastega, kah vanas heas Geni hoovis. Muidugi olen ma jälle ainult tüdrukute seltskonnas, aga hästi mõnus vaib oli, kohe demonstreerisime ära, et kes oskab silda ja kes oskab spagaati ja kes mida kõike veel. Ja kellel on instagram ja kellele meeldib Tanel Padar ja kes arvab üldse, et on viikingi taaskehastus kahekümne esimeses sajandis.

Kuna mulle enda arust rootsi keele kahest loengust nädalas ei piisanud, võtsin endale veel itaalia keele juurde. Ja vene keele. Ja siis ma ei suutnud loobuda mõttest, et tegelikult ma olen ju prantsuse keelt juba kaks-pool aastat õppinud ja võtsin selle kah sinna otsa. Saab vist hakkama. Vene keeles oleme paar viimast loengut käinud väljas ekskursioonidel, viimati ronisime toomkiriku otsa ja sealt laius nii mõnus vaade Tartule, tõesti, ta on nii roheline ja meenutab pigem metsa kui linna ja taamal kumas isegi midagi kõrgendikutaolist... meil on hästi lahe grupp, kus ma olen ainuke eestlane. Kõik ülejäänud on kas Itaaliast või Türgist või kust iganes ja siis on veel üks hästi armas Leedu tüdruk, kes on pooleteise aastaga eesti keele täiuslikult omandanud.

Muuhulgas tegin omale spordiklubi kuukaardi ja väga ambitsioonikalt sammusin kohe esimesel päeval treeningusse nimega boot camp, edasised viis päeva sammusin aga seina toel ja valukarjatuste saatel. Eile olid lihased lõpuks nii palju taastunud, et sain uuesti trenni minna, küll mitte sinnasamasse, vaid madala pulsiga aeroobikasse. Pärast käisin veel mööda matkarada imelise Emajõe kaldal jalutamas ja hingasin sisse kuivetunud kaselehtede ja märja sambla lõhna. Siis kutsus Regiina oma uude koju sööma ja juttu ajama ja pärast kodus olid Ulla ja Renee teinud seapraadi hapukapsa ja marineeritud kõrvitsaga, läksime Kajaga kohale ja einestasime küünlavalgel.

Aa jaa, vahepeal käisin kodus ka ja seal oli niivõrd tore, sõitsime Regiina ja Hegne ja Kerttuga ja nii kiiresti läks see käik. Kuressaares käis mul Laura külas, polnud üle aasta näinud teda ja siis oli nii hea reisimuljeid vahetada ja vanu häid aegu meenutada ja rõõmsa ohkega nentida, et tegelt pole ju miski muutunud.