Loominguline kriis ja sellest edasi

Oma suureks üllatuseks avastasin, et eneselegi teadmata olen juba mitu kuud loomingulises kriisis ujunud. Tjah, blogisse pole ju ammu midagi ilmunud, luuletuste kirjutamiseks pole sulg samuti tõusnud ja iga kahe nädala tagant, kui Meie Maas peaks ilmuma minu kolumn, istun päev enne seda käsipõsakil valge lahtri ees ja mõtlen, et no issand jumal küll. Mitte midagi ei ole öelda.

Millegipärast olen aga jätnud selle enesele teadvustamata ja samal kursil edasi pannud. Vähene koolikoormus, kursusekaaslastega niisama olesklemine ja pidutsemine, õhtuti vanaema juures voodisse vajumine ja oma nutifoni kaevumine. Igal hommikul tõstetakse ette kauss aurava pudruga ja kui õhtul koolist tulen, on voodi ära tehtud. Idüll! Kõige selle kõrvalt peaks jääma tohutult aega, et lugeda, kirjutada ja ennast kõikvõimalikel muudel viisidel arendada.

Aga elu on juba kord näidanud, et mida rohkem sa teed, seda rohkem sa teed. Ja mida vähem sa teed – seda, noh, vähem sa teed. Ja mina olen jäänud kuskile jalalt jalale tammuma, võttes omaks hoiaku, et oh kui ma praegu ikka kusagil reisil oleks, vaat siis oleks ainest küllaga.

Kirjutasin kokku ka kõiki kõrgemaid jõude süüdistava blogipostituse sellest, kuidas mu elu on praegu ikka absoluutselt liiga igav ja turvaline ning kuidas mul oleks vaja jälle kuskile teele asuda, et saada mingi kalgi raputuse osaliseks. Et kuidas ma peaks olema natuke rohkem keset seda pulbitsevat elu, paiskama end üksinda selle keskmesse, olema natuke hirmul ja saama seeläbi natuke tugevamaks.

„Ma tunnen, kuidas mu kontides hakkab jälle vohama seiklusevajadus,“ kirjutasin endale. „Pärast gümnaasiumi lõppu ei olegi vist niimoodi juhtunud, et oleksin ühes kohas elanud või mingi ühe asja peal püsinud rohkem kui viis kuud. Ja see viis on ka ikka no absoluutne maksimum. Tavaliselt pärast kahte või kolme kuud sama asja tehes mul hakkavad näpud sügelema, saba võbelema ja kurjakuulutava irve saatel hiilib pähe mõte kuskil üksikus rannas magamisest, võõras linnas hulkumisest või niisama nälgimisest. Vahet pole, ju mõne virsikupuu ikka leiab.“

Ja muidugi kirjutasin sellest, kui sitt institutsioon on ikka ülikool. Kuidas me seal terve semestri jooksul midagi tarka teinud ei ole, kuidas ma tööl käies ja reisides palju rohkem õppisin ning kuidas kõige mahukam ülesanne kogu poolaasta peale on olnud kuivade poliitikafaktide tuupimine. Fakt on aga see, et – millegipärast ma seal koolinimekirjas veel ikkagi olen. Ja ma ei ole üldse see inimene, kes jääks kuskile, kui ta kogu hingest tunneb, et ta minema peab.

Millegipärast õppisin ma viis päeva järjest hommikust õhtuni poliitikaarvestuseks, sooritasin kõik eksamid hästi ja pole veel praegugi pabereid välja võtnud. Mul on ju ometi vaba voli ära minna ning seega ei ole mul siinkohal vaadata mitte ülikooli, vaid ainult iseenda otsa. Tartus polnud mul koolist lahkumisel kahtlusepoegagi - seega on praegu ikkagi olemas miski, millepärast ma veel mõnda aega Tallinnas olema pean. For the time being.

Ja veel: ma pole ammu midagi lugenud. Eile aga võtsin üle tüki aja raamatu kätte – Justin Petrone „Kirju Eestist“, sünnipäevaks sain, ja mõistsin mitut asja. Esiteks, kui raske on mul keskenduda korraga ühele asjale ja ridadest selle sisu välja lugeda. Paneb nutimaailma võludest mõtlema, eksole. Teiseks nägin, kui kauniks kirjutab Justin Petrone mu oma kodulinna:

„Kui buss viimaks Kuressaare kommimaale jõuab, kuuled kirikukellade helinat ja eksid selle siksakilistel koorekarva tänavatel jalutades ära. Uudistad meditsiiniõdesid, kalamehi, maju – sinepikollaseid ja sidrunibeseekarva. Tänavatedesserdid keerlevad kui vahukoor ümber vana lossi, ja tundub, et sõjamehed pole siin kunagi lahingut löönud. Pigem on nad magama lauldud.“

Ja siis ma taipasin ja kribisin kohe öökapil seisnud märkmikusse üles – et ma, idioot, peaksin siiski eelkõige kirjutama sellest, mis on. Mitte sellest, et mida mul pole. Ma pean ise rohkem märkama, ennast elu keskmesse viskama ja võimalustest haarama, omale põnevaid väljakutseid esitama ja uusi asju tegema. Selleks ei ole vaja põgeneda, seda saab teha siinsamas.

Eile avastasin muuhulgas, et mul ei alga kool mitte tuleval esmaspäeval, nagu ma kogu aeg mõtlesin, vaid hoopis ülejärgmisel teisipäeval. See on mulle hea võimalus kirjanduslikuks kümbluseks Saaremaal: käia raamatukogu vahet, lugeda, meenutada olnut ja mõtteid üles tähendada.

Lisaks jalutada kargetel hommikutel koeraga, kui kadakaid katavad lumetordid ja lumi öökülmast veel krudiseb, põletada küünalt ja sukelduda mate teed juues kuuma hispaania keelde, valmistada perele õhtusööki ja viia läbi põhjalik suurpuhastus nii kodus kui hinges... see on just see, mida mul praegu vaja on.

Luulega ma selles suhtes annan endale vaba voli, et kui tuleb, siis tuleb. Sundimise peale pole mul veel midagi välja kukkunud – alati on ikka nii, et laman vastu ööd voodis või tõstan elutoas hantleid... ja siis järsku tunnen, et NÜÜD on vaja joosta paberi ja pliiatsi järgi, et see kurivaim endast välja saada.

Ja siis ja ainult siis ta tuleb. Muu kirjutamise (ja üldse kõige muuga siin elus) leian aga tõesti, et parim viis on seda lihtsalt teha ja teha ja teha. Sõrmed soojaks, pidev praktika ja – küll siis jõuavad ka inspiratsioon ja motivatsioon järele.