Tegijad ja jälgijad

Sügis. Hinge aeg. Endasse vaatamise aeg. Mõtted, mis suvel nagu päevalilled sirutuvad välja päikese poole, tõmbuvad nüüd kui kombitsad enese sisse sooja. Ring saab täis. Värve on veel näha, aga varsti enam mitte.

Peagi kukub viimane punane leht ja kõik mattub halli betoonunenäkku. Tunned valu ja siis võid teada, et kuulud väheste õnnelike sekka. Pimedal ajal on valu kallim kui tuimus, aga seda on sandile raske seletada.

Osad õpivad värve nägema ja ise juurde looma, kasutades rabarberijuurt ja maarjajääd. Tulistavad ennast hommikuti voodist üles ja ei anna alla. Lähevad kooli, tööle ja trenni ja jaksavad poes pärast Erik Orgu kohupiimakreemi ostmist Telia agentidele naeratada.  

Tihti on nad ise Telia tüdrukud. Laitmatu soengu ja eneseusuga mööda ilma traavides usuvad nad, et nende elul on eesmärk ja nende siinolekul põhjus. Nad ei näe, miks peaks miski neile kättesaamatu olema, kui vaid ise selle jaoks piisavalt tööd teevad. Ja tihti polegi.

Nad armastavad end kadestusväärselt palju ning teavad oma hinda – või vähemalt jätavad mulje, et teavad.  

Valgusaastate kaugusel, siinsamas linnas, elavad kaotajad. Vaimselt ilmselt saavutanud rohkem, kui nemad, kes veedavad oma päevi kaubanduskeskuse ebainimlikus valgusehelgis. Või kas sõnadel „rohkem” või „vähem” ongi enam üldse tähendust? Nagu öötöölise jaoks hanguvad mõisted „täna” ja „homme”, on mittemillessegi kadujad saavutanud seisundi, kus kõik võrdlused lahustuvad öhe.  

Ükskord ammu keerutas valu end spiraalina nende kõhuõõnest kurku ja jäi nii pikaks, et mõte enda uuesti avamisest kadus mustadesse sadamalaintesse. Või ei olegi nad kunagi midagi peale halli näinud. Või armastati neid ükskord nii palju, et seda ei olnud vaja enam maailma juurde looma hakata. Ühel või teisel viisil otsustasid nad, et on juhuslikud. Ning hakkasid jälgijateks.

Jälgimise paremaks õnnestumiseks on hädavajalik, et keegi teine midagi teeks. Muidu pole protsess täielik. Kui kõik on stagnantne, pole ka jälgijaid vaja. Me moodustame sümbioosi. Internetikuulsustel on vaja vaatajaskonda ja bussipeatuses istujatel on vaja töölekiirustajaid.

„Ära karda – keegi ei saa sult midagi ära võtta, sest sa ei oma midagi.” Oli kirjutatud kaugele, ühe teise linna silla alla.