Blogimine pole surnud, ta magas

Tere! Kui ma eelmises postituses olin kohe-kohe otsi andmas, siis nüüd võin täie kindlusega öelda, et olen kõige kiuste ikka veel elus ja tundsin, et tahaks täna siia jälle ühe märgi maha jätta.

Mu hinges on aegamööda kasvamas rahulik teadmine, et ma ei ole enam nii noor ja maailm ei ole oma sära ja ahvatlustega minu ees enam nii laialt valla. Või tähendab, on ikka, aga aeg on juba sealmaal, et peab vaikselt hakkama mõtlema valikutele, mis mind ka edaspidises elus teenivad ja kuidas mõni asi, näiteks lennukiga nädalasele puhkusereisile sõitmine ja kohalike meestega magamine, enam ei teeni.

Koroonaajal sai reisimisest päevapealt jälle luksus, mitte inimõigus. Ja see pani mind mõistma, kui priiskavalt ja privilegeeritult ma olen siin maailmas elanud ja kuidas see ei ole teiste elusolendite suhtes mitte kuidagi aus ega jätkusuutlik. Ja ma olen sellele arusaamisele tänulik.

Teiseks olen tänulik sellele, et kogu see segane aeg pani mind mõistma paiksuse võlu ja ehkki mul enne oli plaanis Prahasse kuuajasele inglise keele õpetaja kursusele minna ja pärast seda jälle seljakotiränduriks hakata, et soojadel maadel õpetajatööd leida, jäin ma hoopis oma Räägu tänava ühikasse ja astusin kirjaliku tõlke magistrisse.

Ja nüüd pärast pikki eksirännakuid on lõpuks juhtunud see, et ma õpin asja, mis on mu hobi, mida ma armastan, milles ma tahan areneda, ja mis võib mulle ka kääru leiba lauale tuua ja selle peale veel tumesinist Keijut kah. Vahel ma lihtsalt teen oma kirjatöid ja asju ja vaatan korraks üles ja peatun, sest ma saan aru, et mu rind pakatab õnnest. Lõpuks ometi olen ma punktis, kus ma täiesti ausalt ja institutsioonilise heakskiiduga võingi tegeleda asjadega, mis mulle päriselt meeldivad.

Eelmisel aastal sain koolis uuesti araabia keele kursustega alustada, seekord algtasemel ehk hakkasin jälle nullist pihta, ja juhtus selline tähelepanuväärne asi, et esimest korda kogu ülikooli jooksul tegin päriselt mingi valitud keele semestri lõpuni ja läksin isegi eksamile kohale.

Kunagi ma tahtsin kõiki keeli korraga ja kiiresti õppida, aga nüüd ma olen oma araabia keele rajale rahunenud. Ma tean, kui aeganõudev ja tänamatu protsess see on võrreldes mõne euroopa keele õppimisega, aga inimesel peab ju hobi olema ja selle olen ma endale valinud ja siin ma rühin edasi. Måste göra något, nagu üks tark mees kunagi ütles.

Nii nagu keeltega, olen ka oma geograafilise paiknemisega rahujalale jõudnud. Varem olen tulevikust mõeldes alati näinud kirevat virvarri nunnakloostrist kuskil Itaalia orus, rõdu ja taimedega korterist päikeselises Ateenas, Lõuna-Ameerikas rändamisest ja nii edasi.

Aga mu isa elab Saaremaal väikeses majas, mille kõrval on veel väiksem maja, kus elas kunagi tema isa, ja kus saab hommikuti ahju kütta ja puupliidil kaerahelbeid keeta ja kahe sekundiga uksest välja astudes oma lemmikvärvi metsa nõiaradadele kaduda.

Tegelikult olen ma enne siin rohkem käinud nagu külaline. Aga nüüd viimastel kordadel olen selgeks õppinud, kuidas küttesüsteemid töötavad ja millal peab pumba tööle panema ja kus näiteks üldse siibrid asuvad ja mis värk meil kompostimisega on. Ma olin enne ikka maksimaalne linnavurle. 

Üks päev tegin kaminasse tuld ja puhusin sellele peale, et ta põlema läheks, nagu papa mulle õpetas, ja siis sain aru, et kasutan hingamiseks täpselt sama rütmi ja nabapunkti nagu kasutatakse kundalini joogas tulehingamises. Kas see võiski oma nime saada sellest, kui keegi kunagi lõkke ääres tuld õhutas ja pärast mõneminutilist lõõtsutamist aru sai, et kuidagi selgem ja värskem on olla? Minul igatahes on.

Ja kindlasti võib olla määratult huvitavam elada kusagil mujal, aga samas miks ma peaksin, kui ma saan elada ka siin. Ja kõik on siinsamas olemas täpselt sama palju kui kõik on olemas Kreekas ja Indias. See on võib-olla natuke valus lahtilaskmine oma eelmisest elust ja eelmistest plaanidest, aga ma tunnen, et see on õige. Ja et see on minu tao.

Ja sealsamas tunnen, et olen hakanud rahunema, ma annan asjadele idanemiseks ja arenemiseks aega ja ma ei pea enam sajas suunas tormama, sest lõppeks on kõik niikuinii üks.

Esimest korda elus tajun, kuidas tulevik ei olegi enam midagi kauget ja „ükskord kui-d“, vaid ma ise päriselt juba olengi alustanud oma elu voolimisega selliseks, nagu ma teda suuremas plaanis näha tahan. See on huvitav ja teistmoodi tunne, sest ehkki ma tean, et üleöö veel midagi ei muutu, näen ma praegu siiski oma vaba, noore ja iseka eluetapi viimaseid aastaid. Ja õige pea tuleb hakata tegema valikuid, pöörata silmad ettepoole, hakata looma ja andma, sest võtnud olen ma juba piisavalt.  

Kui just midagi ootamatut vahele ei tule.