Väikesesse puukööki kostab linnulaul ja piibelehed seisavad elutult tuhmunud vaasis. Sellistel päikselistel suveõhtutel väikestes maakohtades seisabki kõik paigal, õhk ripub hääletult alla ning lahingus lüüa saanud linnu pea ei liigu samuti enam kuskile. Ta nokk on suunatud allapoole, lebab hallil verandaplaadil.
Ööd on liiga valged ja
mina olen liiga noor, et olla nii kaugel, olla nii paigal. Omamoodi imeline, et
veel kahekümne kaheksa aastaselt tunnen ennast liiga noorena. Aga see rohelus,
see vaikus, see paigalseis. See kasvatab ja ühel hetkel ka rahustab. On
vaja kannatlikkust. Sättida aknalauale värsked lilled, tulikad ja need violetsed.
Teha nurmenukuteed. Nuusutada pihlakaõisi iga kord, kui mere poole jalutades neist
möödun. Nad lõhnavad nagu martsipan.
Loen päevi niimoodi,
et laupäevani on veel kolm päeva, see tähendab sama arv päevi tagasi sõitsime
isaga maale. Homme on laupäevani kaks päeva, sama arv päevi tagasi oli eile.
Nii ei tundugi oodatav aeg nii pikk. Distants tundub tehtav. Mu peas käib pidev
kalkuleerimine, aga ma üritan sellest hoiduda, hoida silmi möödavilksavate
puude lopsakal rohelusel. Pisarad kukuvad mu niisama rohelisele kleidile ja mõttes
keerleb hüvastijättude ja jällenägemiste rodu. Kui Inglismaale kolin, hakkan
tihedamini Eestis käima. Järgmine kord on metsas ilmselt juba kukeseened ja kõikidel
õuntest kõriauguni. Sätivad neid kastiga tänavanurgale võtmiseks, inimestele,
kelle vanemate tagaaias samamoodi ubinatest uputab. Aga võtavad ikka.
No comments:
Post a Comment