Sunday, August 31, 2014

 Kus ma siis viimati peatuma jäin... ahjaa, olin raamatukogus ja ootasin tööandjalt kõnet. Seda aga ei tulnud ega tulnud, lõpuks lihtsalt leppisin faktiga, et mu näol pole ilmselt tegu piisavalt warm and bubbly inimesega ja läksin linna peale ringi luusima nagu ikka. Jube külm oli, mul oli kampsun ja sall ja jakk ja ikkagi lõdisesin ja samal ajal vastu tulid shirtless ja ruladega aussied. Tänavanurgal nägin tüüpi, kellel käes silt "need money for accommodation" (yo ojasaar) ja mõtlesin et oh god, see siis ongi mu tulevik. Otsisin mingi küttekehaga odava hiinaka ja tellisin sushit (see on siin väga odav, pea ainus toit, mida mu budget hetkel võimaldab) ja siis just tuli kõne, et olen door2door müügiagentuuri tööle võetud (pärast helistasid need itaalia restorani põrsad ka :S). All of a sudden oli kogu maailm hoopis teistes värvides, nägin enda ümber asju, mida juba õige pea endale lubada saan ja rõõmustasin :D alates neljapäevast hakkan tööinimese elu elama, siiski on esimese palgalipikuni aega 1,5-2 nädalat ja ma pean väga säästlikult elama, et tänavanurgal kerjanud kutile mitte konkurentsi pakkuda. Samas ostsin suure paki kaerahelbeid, nii et nädalakese peaks vastu pidama küll :D

 Eile oli mu roomiede Charlotte'i ja Daisy viimane päev Melbournes ja selle puhul läksime kõigi toakaaslastega mingi iirlase juurde korteripeole. Üks tsikk oli väga purjus ja shaves endale sidecuti ja seal oli veel igast möllu, mina püsisin tagasihoidlikult ühe väikese (tasuta) õllepudeli peal ja jõin seda kokku oma 4 tundi. Mõned asjad vahel ikka muutuvad ka :D

 Nüüd oleme tuppa jäänud kolmekesi koos brittide Roberti ja Thomasega, ma kogu aeg arvasin, et nad on kuskil 23-25 ringis ja nad quietly assumesid sedasama minu kohta, täna aga käisin nendega rannas ja vestluse käigus ilmnes, et nemad on 31 ja mina 19. Doesn't matter, had sex.

  viimane oli nali tegelt

 Ja jah, muidu on elu hüva, mu Eestis üles keeratud bioloogilistel kelladel on natuke raske aru saada, et nüüd tuleb jälle suvi ja kui ma siis kodumaale tagasi pöördun, on jälle suvi :D aga muidu on kõik tore ja lihtsalt imeline, kui palju tänavamuusikuid siin ikkagi on, reede õhtul istusin hullult kaua mingi džässansambli juures ja siis eile oli täiesti võrratu spanish guitar kontsert mäkdonni ees ja neid on igal pool, kogu linn on muusikat täis.




Melbourne'i ülikool, seal kõndisid küll ainult asiaadid ringi


Thursday, August 28, 2014

Tere ilusat reedet! Olen jälle maandunud oma lemmikkohas ehk raamatukogus ja ootan kõnet ühelt tööandjalt, kelle intervjuul hommikul käisin. Põhimõtteliselt on tegu mingi door-to-door müügindusega ja kuna seal otsiti inimest, kelle iseloom vastaks kirjeldusele "warm and bubbly", olen terve hommikupooliku üritanud end niisugustesse kriteeriumitesse mahutada, kuulasin power-mussi ja naeratasin igale vastutulijale :D Intervjuu ise oli midagi konverentsilaadset ja kui see lõppes, luusisin niisama ümbruses ringi, leidsin cooli kupliga ehitise ja pidasin seda alguses kirikuks. Sisenedes selgus aga, et oli hoopis sünagoog, rääkisin seal ühe vanaldase koristajaga juttu ja ta näitas mulle kõiki saale ja urkaid, rääkis judaismist ja pakkus mulle potentsiaalseid töökohti juudi poodi ja kohvikusse. Vaata aga!

Eile käisin ühes Itaalia restoranis intervjuul ja pärast sõin mingil terrassil friikaid, siis kogunesid mu ümber kaks kodutut ja üks väga autentne seitsmekümnendate rokisaurus. Jagasin nendega oma toitu ja kuulasin lugusid Vietnami sõjast :D

Hostelis on meil raamatuvahetuspunkt, viisin sinna ühe paksu romaani, mille emps mulle millegipärast kotti pani, ja võtsin vastu "The great railway bazaar". Pikad distantsid rongiga tunduvad alati nii romantilised, samas raamatud on näidanud, et seal notitakse kogu aeg kedagi maha.


kesköine udu trammipeatuses

elumajad on lihtsalt nii armsad


ma polegi varem ookeani katsunud

mant


chinatown

sellised väravad eraldavad chinatowni muust linnast

see ülemine parempoolne voodi on mõnda aega minu pesa

seelikukütt

Wednesday, August 27, 2014

Gday m8s, mina olen nüüd Melbourne kesklinna hiiglaslikus raamatukogus ja rotin juba neljandat sessiooni tasuta netti, mida muidu siin ainult 15 minuti kaupa võimaldatakse. Saatsin just laiali paar cv-d; kirjutasin üles mõned telefoninumbrid, millele kohe hommikul helistama hakkan ja muidu olen üldse päris asjalik olnud. Saabudes tegin ühistranspordikaardi, eile tellisin tax file numbri, täna vormistasin omale kohalikud sim- ja pangakaardid. Nüüd tahaks ainult kuskile tööle saada, samas kalkuleerisin, et raha jätkub veel umbes järgmise nädala lõpuni.

Teekond siia möödus muidu libedalt ja ma vana lennukipelgurina ei jõudnud ära imestada, kuivõrd mugavad olid London-Hongkong (11h) ja Hongkong-Melbourne (9h) lennud, vaatasin mitu stand-up comedyt ja sex and the cityt ära ja toit oli imeline. Siis oli vahepeal piisavalt aega, et Hongkongi linna avastada ja seal oli selline tunne, nagu oleks vihmametsa sattunud, megapalav ja niiske ja lopsakas, aga kui see kõrvale jätta, oli kõik väga läänelik. Üksi reisida on muidu selles mõttes nii naljakas, et ma lihtsalt käin ringi ja teen asju ja kui ma kuskil olen, siis ma nagu... olengi see koht, ja siis vahel mulle meenub, et ma olen ju mina ja mul on nägu ja isikuandmed ja eelistused ja kombed (viimane on tegelt kaheldav) ja see on alati nii veider realization ja paneb muigama.

Teine kummaline realization ujub pinnale kogu aeg, kui ma endale teadvustan, et ma olen ju Austraalias... born and raised in Panga ja nüüd seiklen järsku kuskil teisel kontinendil :D Muidu kuna siiatulek võttis tegelikult nii vähe aega, pole üldse sellist tunnet, nagu oleksin kuskil kaugel ära. Mida ma kõige rohkem armastan, on siinne ookeaniliselt karge õhk, see seguneb suurlinnalõhnadega ja selles on ühteaegu varakevadet ja varasügist ja natuke talve ka ja mu poolest võiks selline ilm siin kogu aeg olla. Suve ei igatse üldse, aga oktoobriks igatahes lubati sooja.

Esimesel õhtul võttis mu britist toakaaslane Rob mul natist kinni ja teatas, et meie temaga läheme nüüd ühest teisest hostelist läbi, kutsume ta sõbra kaasa ja sõidame trammiga karaokebaari. Egas midagi, tuli minna. Ma muidu lubasin siin enda peal küll kuiva seadust rakendada, aga kohalejõudmise puhul lasin endale siiski ühe õlle välja teha. Vähemalt oli tasuta. Pärast muidugi needsin oma igavest allaandlikku hinge ja nägin (väga süüdlaslikult) unes, et olin Anu Ausmehele kuus kontrollööd võlgu. 

Igatahes jah, kõik on siin väga värviline ja liikuv, iga nurga peal on tänavamuusikuid, linn elab ja hingab ja samas tunnen ennast väga turvaliselt ja mõnusalt. Õhtuti loen muumitrolli raamatut ja enne magamajäämist naeratan.



siuksed kevadrullid!! Vietnami moodi

Saturday, August 23, 2014

Ma ei viitsi praegu mingit ilukirjandust teha, tegelikult ma ei jaksa üldse mitte midagi teha. Täna on just siuke päev, kus mul pole mitte ühtegi emotsiooni ja ei viitsi kellegagi rääkida ja kõnnin lihtsalt ringi nagu väike emo; ei taha üldse informatsiooni enda pähe lasta ja teen asju nagu masin. Tegelt päris pull :D

Ühesõnaga siis praegu olen jõudnud Heathrow lennujaama, varsti läheb lend Hongkongi ja seni on kõik läinud libedalt. Ennist nägin just silti "multi faith prayer room" ja mõtlesin et ooooo ja otsisin selle koha üles ja läksin sisse. Ja muidugi jälle hardusin usu ilust ja saatsin ise ka mõned tänusõnad õhku, samal ajal kui moslemist meesterahvas mu kõrval laubaga põrandat puudutas. Hästi ilusad palvevaibakesed olid ka seal. See oli siis see vähem masinlik osa tänasest päevast.

Viimased nädalad enne suurt reisi olid küll muidu täiesti võrratud, tunnen, et pigistasin elusidrunist päris kõvasti mahla välja. Esiteks käisime perega Horvaatias ja veel mõnes riigis, mille olemasolust ma ainult tänu eurovisioonile teadlik olen ja see oli täiesti siuke juhe-väljas-aeg, ei teadnud ma midagi välismaailmast ja välismaailm ei teadnud midagi minust ja ma mõtlesin, et miks peakski. Kella ka kunagi ei vaadanud ja mul muuseas ongi üks selline unistus elada mõnda aega täielikus isolatsioonis ilma kellaaega teadmata. Teha asju siis, kui keha ja vaim neid nõuavad, mitte sellepärast, et seierid nii ütlevad.

Vahepeal jõudsin Pangale ja laulsin selleks aastaks viimast korda oma metsadele ja merele; nägin ära hubase Käsitöösahvri ja sõin Regiina parimat õunakooki, mis valmis lollikindla ja järeleproovitud retsepti järgi nimega YOLO. Käisime homiedega Kärdi maakodus Kallastes, mis oli täiesti imeline väike ilus majake keset täiesti imelist middle of nowheret; millalgi käisin Ilonal Lõmalas külas, tegime joogat ja taamal mere ääres loivasid laisad lehmad. Siis läksime üles vaatetorni ja takkapihta mediteerisime kah veel!

Kindlasti on veel palju megasid asju olnud, aga täiesti üliawesome oli eilne õhtu. Ma olen muidu üldse suur Kuressaare reedete fänn, aga see oli kümnepallisüsteemis no ikka kahekümnene. Mul on nii head inimesed!

Mul kõik pildimaterjal jäi koju, aga küll seda siia edaspidi kogunema hakkab. Olge sama ilusad ja toredad edasi ja laske elul ennast kanda :) Ma armastan teid!