Gday m8s, mina olen nüüd Melbourne kesklinna hiiglaslikus raamatukogus ja rotin juba neljandat sessiooni tasuta netti, mida muidu siin ainult 15 minuti kaupa võimaldatakse. Saatsin just laiali paar cv-d; kirjutasin üles mõned telefoninumbrid, millele kohe hommikul helistama hakkan ja muidu olen üldse päris asjalik olnud. Saabudes tegin ühistranspordikaardi, eile tellisin tax file numbri, täna vormistasin omale kohalikud sim- ja pangakaardid. Nüüd tahaks ainult kuskile tööle saada, samas kalkuleerisin, et raha jätkub veel umbes järgmise nädala lõpuni.

Teekond siia möödus muidu libedalt ja ma vana lennukipelgurina ei jõudnud ära imestada, kuivõrd mugavad olid London-Hongkong (11h) ja Hongkong-Melbourne (9h) lennud, vaatasin mitu stand-up comedyt ja sex and the cityt ära ja toit oli imeline. Siis oli vahepeal piisavalt aega, et Hongkongi linna avastada ja seal oli selline tunne, nagu oleks vihmametsa sattunud, megapalav ja niiske ja lopsakas, aga kui see kõrvale jätta, oli kõik väga läänelik. Üksi reisida on muidu selles mõttes nii naljakas, et ma lihtsalt käin ringi ja teen asju ja kui ma kuskil olen, siis ma nagu... olengi see koht, ja siis vahel mulle meenub, et ma olen ju mina ja mul on nägu ja isikuandmed ja eelistused ja kombed (viimane on tegelt kaheldav) ja see on alati nii veider realization ja paneb muigama.

Teine kummaline realization ujub pinnale kogu aeg, kui ma endale teadvustan, et ma olen ju Austraalias... born and raised in Panga ja nüüd seiklen järsku kuskil teisel kontinendil :D Muidu kuna siiatulek võttis tegelikult nii vähe aega, pole üldse sellist tunnet, nagu oleksin kuskil kaugel ära. Mida ma kõige rohkem armastan, on siinne ookeaniliselt karge õhk, see seguneb suurlinnalõhnadega ja selles on ühteaegu varakevadet ja varasügist ja natuke talve ka ja mu poolest võiks selline ilm siin kogu aeg olla. Suve ei igatse üldse, aga oktoobriks igatahes lubati sooja.

Esimesel õhtul võttis mu britist toakaaslane Rob mul natist kinni ja teatas, et meie temaga läheme nüüd ühest teisest hostelist läbi, kutsume ta sõbra kaasa ja sõidame trammiga karaokebaari. Egas midagi, tuli minna. Ma muidu lubasin siin enda peal küll kuiva seadust rakendada, aga kohalejõudmise puhul lasin endale siiski ühe õlle välja teha. Vähemalt oli tasuta. Pärast muidugi needsin oma igavest allaandlikku hinge ja nägin (väga süüdlaslikult) unes, et olin Anu Ausmehele kuus kontrollööd võlgu. 

Igatahes jah, kõik on siin väga värviline ja liikuv, iga nurga peal on tänavamuusikuid, linn elab ja hingab ja samas tunnen ennast väga turvaliselt ja mõnusalt. Õhtuti loen muumitrolli raamatut ja enne magamajäämist naeratan.

siuksed kevadrullid!! Vietnami moodi