Seda va raamatukogu arvutiaega on mulle jumalast antud veel ainult kümme minutit, nii et kirjutan siia kiiruga ümber ühe lühikese päevikusissekande ja lähen siis oma võileibade tegemisest kangeid liigeseid sirutama.
Vahepealsete päevade sisse on muidu jäänud näiteks sellised asjad, et Monika Puutsa palus mul Saarte Häälde Tasmaaniast kirjutada, mida ma ka tegin, ja üks tore võõras Eesti tüdruk võttis ühendust ja küsis mu senise eluloo kohta. Sest ta oli tegemas minust kui viimase kümnendi luuletajast referaati (olin väga meelitatud ja jahmunud, et keegi mu kohta üldse sõna "luuletaja" kasutab, pigem tarvitasin lihtsalt nooremas eas liiga palju alkoholi ja valasin oma elupettumuse riimidesse :D ja endast teistele on kummaline rääkida. Ses suhtes, et blogin ma siin küll enamjaolt omaenda mõtteist ja asjadest, aga see on ju rohkem nagu internetti ilma konkreetse sihtgrupita teksti maha jätmine)
Siis olin ükspäev veel töö ja rutiini peale hästi vihane ja pärast mõtlesin natuke järele ja leidsin, et mu probleemid vist algavad liiga sagedasest kellavaatamisest. Kah mul suur unistaja, kes ilma kellata elada tahab... sellest mõni teine kord (ja nüüd olen jälle rahulikum).
11.03.2015
Ühest asjast tahtsin veel rääkida. Siis, kui reedel Port Arthurisse sõitsime, viis mingi tee peal tekkinud vestlus mind küsimuseni: mida on lihtsam üles ehitada kui lõhkuda?
Enamike asjadega on ju ikka vastupidi: veerand tunniga ehitatud kaardimaja laguneb sekundiga, kahekümne aasta jooksul loodud usaldussuhe hävineb üheainsa kõrvalehüppega, nädalaga (okei, mu puhul küll pigem kahe kuu, suguvõsa abi ja lakkamatu enesehaletsusega) kootud villases sokialges haigutab auk hooletu vardaliigutuse küsimusena.
Loomu poolest on kaos vist lihtsam tekkima kui kord, põhineb ta ju suuresti juhusel ja laiskusel... mida omakorda näib elus olevat rohkem kui süstemaatilist põhjendatust ja tahtejõudu. Või mine sa samas tea ka.
Tutvustasin seda mõttekäiku ja küsimust Nathanile, kui jäistest lainetest naasnud olin ja me mäepealses kohvikus kahekesi teiste järele ootasime. Ma lõdisesin natuke, ent ei tahtnud tema džemprit.
(Ei teagi, miks.. ahjaa, see oleks märjaks saanud ja siis ta oleks vinguma hakanud ja ma poleks viitsinud kuulata)
Governments, probably? Pakkusin välja ühe võimaliku vastuse. Governments, politics and all that systematic matter?
Yes. Power.
Paus. Vaatasime mõlemad taamal kive peksvaid laineid.
And anger, jätkas ta, once it's been built up...
Sadness! Lisasin ma õhinal, just try and destroy it when you're already in the sweet state of self-loathing. And how terribly difficult it is to start building happiness back on it...
No comments:
Post a Comment