Sunday, April 26, 2015

Ma vihkan tööd...

...aga lubasin sellele vabal ajal mitte mõelda, nii et alustan positiivsemalt noodilt. Elu on viimasel ajal nii-ii tore! Mina olen nii tore! Ma ei ole enam üldse see kui-keegi-mult-veel-küsib-kust-ma-pärit-olen-saab-ta-nuga-tüüp. Ma ei ole enam see kohut mõistev üleolev maailmavalutaja, ei ole isehakanud intelligent, ei ole monogaamiat eitav buddhapüüdlustega kibestunu. Ei vihka ma instagrami ega armasta kvaliteeti, ei ole see, kellena mind näha taheti, ei ole, sest lasin nähatahtjast lahti ja sain aru, kelleks ma ligimesel end ise, vabatahtlikult, elevuse ja satsiliste bikiinidega mürgitünni hüpates muuta lasin. Eks tekkinud geograafiline kaugus mängib kah muidugi rolli, ja mõningad eelmise nädala valgustavad kogemused, ja siis need toredad, lihtsad ja erisulelised inimesed, kes mu ümber praegu on...

Ma olen jälle mina, rõõmus mina, rõõmus, suhtlev, inimesi armastav ja neid päästa üritav mina, naeru kätte lämbuv ja rumal mina, ebaproduktiivne mina, isekas, hingav, kade, ehmunud ja pettunud mina, neljanda päeva juuste ja kraanikausis pestud tukaga mina, ebatäiuslik mina, mina, kes arvab, et Miley Cyrus on täitsa vahva ja et minu õnn Mumbai slummielanikke tegelikult vast näljasemaks ei muuda...

Ja nendest erisulelistest siis... no tähendab, jõudis pöidlaküüdiga siis siia saarele järjekordne Robinvale'i patroon, itaallane Alan, kellel on kõige lahedam aktsent ja keda kuulates tundub, nagu itaalia keelt räägitaks inglisekeelsete sõnadega.

-"Dude, your accent is so sexy!" (seda ei öelnud mina, vaid üks väike saksa poiss)
-"Everybody say that, but nobody fuck me..."

Aga põhitegelane on hoopis mees, kelle peale ta hääletas, nimelt kuuekümne ringis ebaõnnestunud rokisaurus Dean. Deanile meeldivad noored tüdrukud ja nendest ta siis laule kirjutada vihubki, igasugune enesekriitika tal puudub ja nii laulab ta need laulud ka sisse ja postitab oma facebooki lehele. Neid omakorda on lõbus ja tore vaadata teistel (kõige paremas mõttes, või noh, kõige paremas võimalikus...). Üksvahe olime Alani ja Deaniga nagu väike düsfunktsionaalne austraalia-itaalia-eesti pere, küll sõidutas hõbekõri meid randa ja mäetippu ja kui me Alaniga kivide peal hüppasime nagu õde-venda kängurut, lasi ta signaali ja meie ronisime jälle autosse ja tema viis meid jäätist ja pitsat sööma. Praegu korjab kusagil lõuna pool maasikaid.

Roadtripilt jõudis tagasi Timo, keda ma palju rohkem hindama hakanud olen ning kelle ja Alaniga me natuke vähem düsfunktsionaalse itaalia-saksa-eesti perekonna moodustame. Koos teeme spagette ja joome rõdul meega teed (mett ja teed varastame hosteli teiselt öövalvurilt).

Siis on siin järgmine kauaaegne külastaja, kanadalanna Sarah, kes on armas ja tark nagu Hermione. Temaga oleme teinud grilli peal õunapirukat ja šokolaadiküpsiseid (sest ahju pole) ja sel reedel läheme uisutama! Piruka peale meisterdasime muidu tainast kargud, sest inglane Rich murdis jalaluu ja lonkab ringi. Lihtsalt kaastundest.

Möödunud reedel kutsusid jaapanlased mind peole (olin ainuke europiid, kes kutsutud oli, aga võtsin endaga kaasa väikese saksa poisi). Enne pidu irvitasime sakslasega, et ju neil jaapanlastel ikka kamba peale pudel veini on ja pärast seda kõik ära vajuvad... reaalsus oli aga hoopis selline, et saksa poiss ärkas järgmisel hommikul sinise silma ja paistes kõrvaga ning meenutas läbi udu, et üks asiaat olla ta vist koju toimetanud... mina ei suutnud aga terve järgmise päeva ennast liigutada ja hakkasin elumärke näitama alles siis, kui üks tore inglise juut mind õhtul kell kaheksa hiina toitu sööma viis. A-sõna paneb mul ja sakslasel senimaani judinad mööda selga alla jooksma, jaapanlased joovad aga juba viiendat päeva rummi...

Pühapäeval võttis minuga ühendust üks võileivakohviku igapäevane (pakk piima, kanavõileib, soolata friikartulid) külastaja ja pani ette, et ta võiks mind autoga Tasmaaniat avastama viia. Ega ma vastu olnud... sõitsime saare kõige lõunapoolsemasse punkti, mõnus oli mõelda, et üle mere järgmine maalapp on Antarktika. Retke käigus leidsime ka väikese kuuehaualise võsakalmistu ja in the middle of nowhere asuva kristallipoe; mul pole kunagi ühtegi kivi ega kristalli olnud ja midagi ma nendest ei tea, aga reisijuht ütles, et vali-vali, ma ostan sulle ühe. Midagi tõmbas malahhiidi poole ja nüüd on mul siis väike samblaroheline peopessa mahtuv talisman. Peangi nüüd googeldama, mille jaoks see täpsemalt on ja kuidas ma teda puhastada ja tarvitada saan...




pirukas

Alan ja Timo minu kontoris

a eta ja samaa

milline koloriit

sama


pühapäev


Dean ja Alan




mu lemmik raamatupood

No comments:

Post a Comment