Thursday, May 28, 2015

Fini

Lõpetasin just oma viimase võileivapalee tööpäeva ja kõndisin sealt välja joovastusega. Et kas tõesti on võimalik, et ma olen nüüd vaba (nojah, tegelikult olin enne ju ka, aga pappi oli vaja) ja jätan juba homme hosteli ja Hobarti ja Austraalia seljataha, astumaks vastu uutele inimestele ja olukordadele.

(mu sõrmed ei paindunud kirjutama "seiklustele", mu arust seiklus peaks ikka toimuma tormisel maailmamerel või tihedas džunglis ja sisaldama endas verejanulisi lõvisid ja surmasuust päästetavaid kauneid daame)

Igatahes, ma mäletan neid tundeid, millega kaks kuud tagasi samast kohast väljusin. Olin just kinnitust saanud, et olengi tööle võetud... sama joovastus, uskmatus, kas tõesti hakkan nüüd omama seda materjali, mille eest rikkad ja ilusad supermarketis omale meelepärast toitu valimas käivad, kas tõesti võin ma jätta rahule paljaks tõmbunud virsikupuu? Küllap vist!

Ja siis tänane rõõm selle pärast, et ma ei pea enam viis korda tunnis Kanye Westi ja Rihanna laulu kuulma, et ma ei pea enam nägema täpselt samu lõustu, kes iga päev ühte ja sama toitu tellivad. Bobile friikad ja salat, Jenile kofeiinivaba kohv, Jonile kanavõileib, roosa triiksärgiga mehele beef&gravy roll...

Aga raamatukokku tulin ma tegelikult möödunud nädalavahetust üles tähendama.

Lõuna-Tasmaania veed on noil päevil helendavat planktonit täis, ta peidab ennast öö mustade vetevoogude alla ja kui teda sõbralikult togida, ta näitab oma elektrisinist sädelevat fluorestsentsi.

Jalutasime Gabrieliga kolmel järjestikusel südaööl inimtühja linnasadamasse, ainult paadid loksusid seal tasakesi, korjasime vee äärest austrikarpe ja kiviklibu ja lennutasime neid vette...

...see hetk, kui visatu veepinda puudutab ja miljonid molekulid justkui viirusest nakatuvad ja helendavaks erksiniseks värvuvad, see moment paneb õhku ahmima. Ühe merekarbiviskega lood omaenda põgusa linnutee, oma ajutise galaktika...

Olime seal kaua, viskasime kõhuli ja songerdasime kätega vees, sõrmeotsad jäiseid sädemeid pildumas. 

Sama töö teeb muidu veel tõhusamini ära vastu kallast peksev laine, meie juhtusime seda aga vaatama kanali äärest, kus noh, laineid ei ole. Tähtsad fotograafiamaastiku ninad on selle maagilise nähtuse purki püüdnud aga niimoodi:







Jah, nüüd mul on tunne, et ma võin minna.

No comments:

Post a Comment