Tjah, et Bali siis. Nägin teda ju ikkagi turisti, pealegi pärast üheksakuulist võõrsilolekut veits ära flippinud turisti pilguga, kes kõigele vaatamata üritas sellest Bali-apelsinist võimalikult palju välja pigistada ja tegelikult vist suutiski. Iga päev mõtlesin, et täna jään voodisse emoma ja ootan, et päev õhtusse jookseks, aga alati läks teisiti.

Seega nägin ma

1) laostunud seljakotiränduri Balit, kus takso võtmise asemel tuleb oma puuduva orienteerumistajuga mööda tänavaid ekselda ja kogu aeg valesse kohta sattuda, kümneminutiline teelõik kogemata kombel kolmetunniseks teha ja pärast hostelisse pakinuudleid sööma minna. 

Aga see on üks väga tõhusaid reisimise viise, sa hingad sisse neid sooju sagivaid tänavaid, kõikehõlmavat viirukilõhna ja seda lõunamaa eluarteri tukslemist; vaatad, kuidas mustade läikivate juustega naised hommikuti banaanilehtedesse sätitud viirukite ja puuviljadega andamid maha asetavad ja neil taas algavat päeva õnnistada lasevad, kuidas poodide-lettide ette visatakse pangega vett ja uus kauplemistsükkel võib alata. On küll palav ja oled küll väsinud, aga jalutad edasi ja näed paari lehma ja siis jõuad lõpuks läbi kõige selle randa ja paned end lihtsalt liivale pikali. Ja lained kõrva ääres loksuvad omasoodu, nendel on aega terve maa ja ilm ja nemad ei karda ega muretse mitte millegi pärast.

2) kohaliku ärireisija Balit, kus jagad labida ja palja ülakehaga töölistele käske ja tõmbad siis hotelli selle kõige eest varjule ja ostad kartulikrõpse ja vaatad uudiseid

ja

3) rikka austraallase Balit, kus kohalikku inimest näeb basseinibaari leti taga kõrvuni naeratusega kokteile šeikimas ja sulle hommikusöögiks omletti keeramas, kus alkohol voolab ojadena ja kõik on naeruväärselt odav.

Erinevalt Indoneesia islamistlikest saartest on Bali hinduistlik ja siin valitseb kastisüsteem, küll vist aga mitte nii tugev kui Indias. Sel teemal just Ainiga kirjutasime ja ma ütlesin, et inimesed tunduvad jube lihtsad ja õnnelikud, et ehk ongi see seepärast, et nad tunnetavad täpselt oma kohta elus ja usaldavad tuleviku osas Jumalat. Et seal võib-olla peitub rohkem rahulolu kui individualismis ja enese kõige eest vastutavana tundmises, pidevas otsinguis ja enda teistega võrdlemises. 

Aga ma ei lähe seda teed, et ütlen, et see nüüd kuidagi õigem või valem viis elada oleks, elada võib igat moodi, kasti kuuludes või narkot tehes ja pidu pannes või voodis nutifoni kaevudes või nõrkemiseni töötades või seedripuu all võrkkiiges lesides. Peaasi, et endal mõnus on, saja aasta pärast enam niikuinii keegi ei mäleta. 

Ah, ja siis seal on veel templeid ja templikesi jalaga segada. Ilusad, kivist, ornamenteeritud. Igal sammul näed mõnda ja mõtled, et ilusaid asju ikka viitsivad inimesed teha.