Selline mälestus ujus pinnale

Ühekorra istusin Tasmaanias oma hosteli pika laua taga nagu ikka, jõin teed või lugesin või kirjutasin või vahtisin niisama inimesi või kuivavat värvi või milleks iganes mul nondel lindprii-aegadel parasjagu tuju oli, ja siis üks sümpaatse olemisega ameeriklane istus mu kõrvale. Ei mäletagi, kust ta sealt täpselt pärit oli, ilmselt ikka kusagilt põhjast või äärmisel juhul Californiast, kindlasti mitte Texasest, ja üllatuslikult oli mees mu rahvust teada saades väga elevil. Nimelt oli ta paar aastat tagasi mõned kuud Soomes elanud.

Küsisin, mida ta seal tegi. 

"Ausalt tahad teada? Ma istusin pool aastat üksinda majas keset paksu metsa, külmetasin oma perse küljest, jõin palju viina ja võitlesin iga päev sooviga end jahipüssiga ära tappa. Ja käisin laupäeviti saunas."

"Palju õnne," noogutasin ma tunnustavalt, "you did Finland right." (ma ei oska seda viimast fraasi kuidagi tõlkida, no on igatahes tegu ühe ambitsioonikate rändurite väljendiga, mille kohaselt nad ei ole Austraalias, Vietnamis, idarannikul, etc, etc, mitte käinud, vaid neid teinud. Mulle ei istunud see keeleline eripära kohe algusest peale, kuidagi üleolev tundus ta ja jättis sellise linnukese pärast reisimise maigu suhu, aga samas vaevalt keegi seda kasutades tegelikult midagi halba mõtles).

Ameeriklase mõtteavaldust ma seevastu tõesti imetlesin ja tunnustasingi, sest midagi puhast näib olevat kodust nii kaugele sõitmises ja seal lihtsalt ühele kohale paigale jäämises. Mitte ringi tormata, mitte "haarata kõike, kuni veel saad", mitte Soomet teha, vaid lihtsalt elada ja ollagi Soome oma külma ja pimeduse, kaamose ja rõhuvuse, viina ja sauna ja videviku hakul ligi tikkuva rusuvhalli ängistusega. 

Aktsepteerida ja omaks võtta, et sa ei jõuagi pildistada igat kaljut ja näha igat päikesetõusu, õppida igat keelt ja saada osa kõikidest kultuuridest... aru saada, et ehk ongi siis parem lasta elul omasoodu edasi ujuda ja olla seejuures ise iga oma keharaku ja hingetõmbega just täpselt see, milleni sa parasjagu asjaolude kokkulangevusel triivinud oled.

Umbes samal teemal. Mul on perekonnas üks mitte eriti... no tegelikult vist üldse mitte taastuv narkomaan ja ma ei suuda ilmselt kunagi täies ulatuses hoomata, kui palju valu ta mu isale põhjustanud on. Ükskord istusime isaga pärast sööki laua taga ja ajasime maailma asjadest juttu, nagu meil ikka kombeks, ja siis isa ühtäkki ütles mulle, et omal kombel ta lausa kadestab teda. Sõltlast. 

Ja ma sain nii hästi aru, mida ta mõtles. On tohutu julgus panna ühe doosi nimel kaalule absoluutselt kõik, mis sul on, minetada oma heaolu nimel teiste arvamus täielikult, vaadata mööda inimestest, kes sinust hoolivad, julgeda laskuda põhja, elada äärmustes, kus on ainult sina ja su narkootikumid ja ei ühtegi teist köit, mis sind millegi külge seoks... elada elu, kus puudub hirm, kus puudub kartus selle ees, et sa enda maisest kehastusest midagi kasutamata jätad ja selle ees, et sa tollestsamast maisest kehastusest ühel hetkel lahkuma pead. 

Elada elu, mida ma kohe kindlasti ei idealiseeri ja mida ma samas kunagi saavutada ei suudakski, olles liiga kiindunud oma inimestesse ja aeglastesse hommikutesse ja metsalõhna ja merelainetesse ja kainusesse ja trennijärgsesse enesetundesse ja nõudepessu ja võõrkeelsetesse sõnadesse ja tegutsemistahtesse, mis jah tõesti tulenebki sellest, et ma kardan elu möödalibisemist.

Nii et mis siis ikkagi seob seda põhjamaa metsas elanud ameeriklast ja mu elu hammasrataste vahele jäänud poolõde, ongi see, et nad näikse seda möödalibisemist ja tarvitamata jätmist hoopis vähem kartvat kui mina. Samas võib see olla ka lihtsalt minu tõlgendus, sest oma hirme ja kitsaskohti pole inimestel ju üldjuhul kombeks välja reklaamida ja nii ei saagi kunagi enda ja teiste vahele adekvaatset võrratusmärki panna. Ja milleks üldse, eksole.

Naljakas on aga see, et kuigi ma alati mõttes igasuguseid asju korda saata üritan, kukub elu lõpuks ikka välja nii, et ma lihtsalt tšillin niisama ja pesen aeg-ajalt nõusid ja kirjutan või õpin väikestviisi mingeid asju ja veeretan selle vahepeal inimestega jutulõngakest. Niimoodi veetsin ma eelmise aasta esimese poole Tasmaanias, niimoodi elasin ma aasta lõpul Tartus, prognoosi kohaselt elan ma nii juulikuuni Stockholmis - ja see ongi ju päriselt see elu, mida mulle kõige rohkem elada meeldib. 

Ja kui keegi tasmaanlane mult kunagi küsima peaks, et mis ma tema kodusaarel siis õieti tegin, vastaksin ma ju niisamuti, et ah tead istusin ühes imelikus hostelis ja pesin öösiti nõusid ja veeretasin selle vahepeal inimestega jutulõngakest - ja tema siis järsku mõtleks ka, et oh, on ikka lahe tüüp, oli ühes maailma ilusaimas kohas ja üldse ei lasknudki end segada kõiksugustest asjadest, mida ta seal ette võtta saaks. Tegelikult polnud mul lihtsalt raha.