Mugavuspagulase raske elu

Viimastel päevadel on päike nii kevadiselt paistnud ja mina seda maksimaalselt ära kasutanud, sest ringisebimist on olnud oh kui palju. Nimelt julgesin eelmisel nädalal kaaluda kohaliku pangakonto avamist (sest Krediidipanga omaga ei saa ma siin midagi tehtud ja tunnen end üleüldse nagu abitu imik), nii et mõtlesin oma peas jumala loogilisena tunduva variandi välja ja läksin SEB peakontorisse. Edasist asjade käiku ma ei viitsi detailselt kirja panna, aga siiamaani mul seda pangakontot endiselt ei ole ja samas olen mööda erinevates linnaosades paiknevaid ametiasutusi jooksnud nii, et jalad villis. 

Mis mind aga hämmastab, on see, et Austraalias olin ma lihtsalt mega suvaline vant teiselt kontinendilt, aga oma saabumisnädalal astusin esimesse ettejuhtuvasse pangakontorisse sisse, lehvitasin korra oma viisanumbri ja Eesti ID-kaardiga ja kümne minuti pärast olin Commonwealthi deebetkaardi täieõiguslik omanik. Nojah.

Muidu mul jookseb siin praegu seitsmes kohaloldud nädal ja ükspäev tabasin end mõtlemast, mäherduse stereotüüpse introverdiga mu näol ikkagi tegu on. Nimelt ma ei ole selle aja jooksul mitte kordagi mõne teise inimesega väljas käinud või üldse suhelnud näost näkku kellegi sellisega, kes ei kuulu mu tööülesannete (lapsed, vanemad, õpetajad, naabri koer) või vältimatute sõnavahetuste (poemüüjad, ametnikud, tellerid) hulka. Ei mingit pidu, ei mingit sotsialiseerumist, lihtsalt mina ja mu üksikud käigud ja vaatlused ja igasugused asjad, mida ma siin jõudumööda õpin ja kirjutan. Ja jumala tore on. 

Eile raamatukogus tsillides nägin aga kuulutust kirikus aset leidva språkcafe' (tõlkes keelekohvik - kõlab imelikult, samas sensuaalselt) kohta ja mõtlesin, et võib-olla oleks tervislik aeg-ajalt ka teisi inimesi näha. Niisiis jalutasin täna hommikul sinna. Korraldus oli päris asjalik, nimelt rootsi pensionärid tulevad kokku, jagavad end laudadesse ja võtavad igasse laudkonda ka vastsed sisserännanud, kellega võimalikult aeglaselt ja suurt kannatlikkust üles näidates juttu puhuda. Vahepeal saab rullbiskviiti ja teed. Mu arust selles mõttes igati tänuväärne kontseptsioon, et 1) see on tasuta; 2) paljudel üksikutel pensionäridel ei ole muidu väga kellegagi rääkida ja 3) uustulnukad saavad rahulikus õhkkonnas keelt harjutada. Kõik võidavad. Mu enda keeletase langes tegelikult pigem sinna pensionäride kui immigrantide poolele, nii et sain omale lihtsalt mõne 70-aastase homegirli juurde. Muidu oli igasugust rahvast, Süüriast ja Koreast ja Saksamaalt ja Nigeeriast ja kust iganes. Ja kas ma mainisin, et rullbiskviiti sai? 

Mis siis veel... järgmine nädal on puhkus, lähen Norrasse ja pärast tuleb Laura mulle mõneks päevaks külla. Muidu on kõik ikka chill ja rahulik nagu alati, tulevik kah ei hirmuta enam. Või tähendab - mind ennast pole ta kunagi hirmutanud, kipun lihtsalt vahel liiga palju mõtlema sellele, mida teised (vanemad) mu käikudest arvata võiksid.

Püsige jahedad!