Eurovisiooniks valmistumine siinpool merd

Eurovisioon on rootslastele suur. Enne tervele Euroopale näidatava laulu valimist toimub viis eelvooru, millest viimases antakse ka neljale varem välja jäänud esitajale uus võimalus. Cashmony voolab, sest igas saates on hääletamisvoore mitu.

Eesti Laulu kohalik vaste ehk Melodifestivalen on mugandatult Mello; mõnulemine, eelkõige teleri ees, mys. Niisiis on laupäevaõhtuti diivanil istumise, millegi suupärase mugimise ja lavalaudadel hüplevate juuksepahmakate ja kunstrindade vaatamise jaoks käibel ametlik termin mellomys. Kui suvaline helistaja raadio hommikuprogrammis teatab, et ostis just paki pringelseid ja pähkleid ja on teel kodu poole, teab saatejuht kohe osavõtlikult hüüatada: "Jaha! Lite mellomys!" ja helistaja nõustub; keegi ei arvagi, et nädalavahetuse algul võiks snäkke ka mingiks muuks eesmärgiks koju varuda.

Alguses olin pisut skeptiline, kui siinne pere mind telku ette esimest eelvooru vaatama kutsus ja seepärast ka silmnähtavalt põnevil oli. Mu jaoks on Eurovisiooni kohalik eelvoor pärast 2003. aastat alati seostunud millegi sellisega, et no üritame nüüd selle kõige vähem piinliku etteaste ära valida ja lähme oma eludega edasi (okei, võib-olla just mitte 16-aastasena kümneid kordi Getter Jaani poolt hääletades, aga siiski).

Siinpool Läänemerd aga tõepoolest on, mida oodata ja jälgida. Esituste tase on kõrge, show kõva ja üheksal juhul kümnest ongi tegu täpselt sellise valju tümaka ja catchy refrääniga šlaagriga, mille sünonüümiks eurolaul aegade jooksul kujunenud on. Seekord osutus küll valituks täpselt see üks kümnest, millel neid omadusi ei olnud ja vaene poiss saab seetõttu praegu internetis tohutult heiti, aga minu lemmik oli ta sellegipoolest ja pärast lõpptulemuse väljakuulutamist läksin magama jumala hea tujuga. Unes nägin küll, et mu veekeedukannu olid pesa teinud väikesed vastikud paljad hiired, aga see selleks.

Enne kodust mellomys'i käisime perega aga selle viimast ja täiuslikkuseni viimistletud läbimängu vaatamas. Kõik oli nagu päris; rahvast nagu murdu ja kui me lõpuks end maha istutatud saime ja Charpentieri "Te Deumi" esimesi takte kuulsime, tõusis klomp kurku küll. Olen ju alati olnud suur eurovisioonisõber ja seal tundsin, et mul on vaja ükskord ka päris üritusele minna. Tulejugasid samas purskas, suitsu tuli ja tümps mängis, nii et sellessuhtes oli kõik nagu olemas. Pärast kodus kuulasime õhtusöögi ja muude toimetuste kõrvale eurovisiooniraadiot, kus mängisid vanad head hitid nii meilt kui mujalt, jõime vanematega šampust ja panime end valmis selleks, et diivanilt sama asi uuesti läbi vaadata ja pärast närvesöövat hääletust jälgida. Kui telekas viimaseid ja otsustavaid hääli jagati, sundisin end väliselt rahulikuks küll, aga süda kloppis tegelikult sees nii mis hirmus... ja milline rõõm ja kergendustunne mind pärast valdas! Nii tore on ikka aeg-ajalt end jälle väikese fangirlina tunda.

Alljärgnevalt viis mu lemmikut, aga tegelikult olid kõik finaalijõudnud ikka väga konkurentsivõimelised ja tugevad esitused. Ja egas nüüd muud kui maikuud oodata!