Pariisis näiteks hüppasid inimesed lihtsalt tänaval ligi ja hakkasid järel käima ja juttu ajama, mis, tuleb tunnistada, oli suht tüütu, aga sealses keelekoolis seevastu leidus hulganisti toredaid inimesi ja ühe keenialasega suhtlen veel tänini. Austraalias ja Aasias oli aga kogu hosteliühiskond iseenesest niivõrd vaba ja uutel tutvustel põhinev, et pigem oli mul aeg-ajalt vaja enda eraldamiseks suuri pingutusi teha kui kellelegi smalltalkiga läheneda.
Siin Rootsis on olukord aga mõnevõrra teistsugune. Teiste inimestega kohtumine on raskendatud, kui sinu tööandjad, majaomanikud ja perekond on kõik koos ühes ja samas abielupaaris ning kohustuslikuks trajektooriks vaid viieminutiline teekond laste järele kooli ja sealt tagasi koju.
Alguses ma hullult kaifisin, sest vastselt oli selja taha jäetud Tartu ühikaperiood koos pidude ja igal hetkel (ja ma tõesti mõtlen igal hetkel, sest ka hilised öötunnid ei ole seal linnas kellelegi pühad) uksest sisse sadada võivate külalistega. Tundsin, et mul on vaja natuke hinge tõmmata, päevaplaani enda järgi sättida ja võimalikult palju loometööga tegeleda, mida ma ka sain. Nüüd aga hakkab see igikestev üksiolek veidi üle viskama, sest ma tajusin, kuidas ma ei kasuta rootsi keelt rääkides siiski oma täit potentsiaali, kuidas mul on vaja rohkem praktikat, kuidas mul on vaja teiste noorte rootslastega rääkida.
Ja siis tegin ma endale (jälle) Tinderi. Sealt lihtsalt sõpru otsida on muidugi umbes sama, mis Sõle tänavalt platoonilisi vestluskaaslasi, aga no ma andsin sellele võimaluse. Esimene tähelepanek: üheksa rootsi meest kümnest töötab programmeerijana. Teine tähelepanek: absoluutselt kõikide rootsi meeste hobiks on jõusaal. Kolmas tähelepanek: pea igaüks neist küsib pärast umbes kolme vahetatud lauset, kas ma ei tahaks talle ööseks külla minna. Ei, ma ei tahaks.
Üks näiteks pakkus, et teeb mulle õhtusöögi ja veini välja, kui pärast temaga seksin. No ma ei kujuta ette sinna kohtingule ilmumist, käesurumist, justkui ettemaksuks saadud söömist ja veinijoomist ja vestluse aretamist ajal, mil ta kannatamatult ootab, et ma juba vait jääks, riided seljast võtaks ja lubatud protsessi temaga läbi viiks. Mõni tüdruk kindlasti jälle kujutab ja see on mu poolest muidugi jumala okei. Lihtsalt ma isiklikult jätaksin endale hea meelega vabaduse õhtu käigu üle ise otsustada ja no ma ei tea... kes üldse küsib nii :D
Siis oli üks, kellega ma nädala vältel jälle võib-olla mõned laused vahetasin ja kui olin kogemata julgenud mainida, et mul oli just vaba päev, läks ta püha viha täis. "Vaba päev?? Sinul? Miks sa mulle ei öelnud? Me oleksime võinud ju kokku saada! Mida sa siis selle asemel tegid? Ma arvasin, et meil sujus hästi!"
...vau, chill. Pisut hirmuäratav kontrollimisvajadus tuvastatud juba enne, kui ma inimest silmast silma nähagi jõudsin.
Ja siis järsku läks õnneks. Leidsin inimese, kellega rääkida keeltest, vaaladest, koertest, tulevikust ja Islandi viimasest mäkdoonaldsi einest. Saime kokku, jõime paar klaasi veini, ajasime viis tundi juttu ja läksime mõlemad oma kodudesse nagu korralikud inimesed muiste. Ja jumala täiskasvanulik tunne oli (seda ei koge ma just tihti). Nii võib isegi Tinderisse mingi usk tekkida!
Ja siis tegin ma endale (jälle) Tinderi. Sealt lihtsalt sõpru otsida on muidugi umbes sama, mis Sõle tänavalt platoonilisi vestluskaaslasi, aga no ma andsin sellele võimaluse. Esimene tähelepanek: üheksa rootsi meest kümnest töötab programmeerijana. Teine tähelepanek: absoluutselt kõikide rootsi meeste hobiks on jõusaal. Kolmas tähelepanek: pea igaüks neist küsib pärast umbes kolme vahetatud lauset, kas ma ei tahaks talle ööseks külla minna. Ei, ma ei tahaks.
Üks näiteks pakkus, et teeb mulle õhtusöögi ja veini välja, kui pärast temaga seksin. No ma ei kujuta ette sinna kohtingule ilmumist, käesurumist, justkui ettemaksuks saadud söömist ja veinijoomist ja vestluse aretamist ajal, mil ta kannatamatult ootab, et ma juba vait jääks, riided seljast võtaks ja lubatud protsessi temaga läbi viiks. Mõni tüdruk kindlasti jälle kujutab ja see on mu poolest muidugi jumala okei. Lihtsalt ma isiklikult jätaksin endale hea meelega vabaduse õhtu käigu üle ise otsustada ja no ma ei tea... kes üldse küsib nii :D
Siis oli üks, kellega ma nädala vältel jälle võib-olla mõned laused vahetasin ja kui olin kogemata julgenud mainida, et mul oli just vaba päev, läks ta püha viha täis. "Vaba päev?? Sinul? Miks sa mulle ei öelnud? Me oleksime võinud ju kokku saada! Mida sa siis selle asemel tegid? Ma arvasin, et meil sujus hästi!"
...vau, chill. Pisut hirmuäratav kontrollimisvajadus tuvastatud juba enne, kui ma inimest silmast silma nähagi jõudsin.
Ja siis järsku läks õnneks. Leidsin inimese, kellega rääkida keeltest, vaaladest, koertest, tulevikust ja Islandi viimasest mäkdoonaldsi einest. Saime kokku, jõime paar klaasi veini, ajasime viis tundi juttu ja läksime mõlemad oma kodudesse nagu korralikud inimesed muiste. Ja jumala täiskasvanulik tunne oli (seda ei koge ma just tihti). Nii võib isegi Tinderisse mingi usk tekkida!
No comments:
Post a Comment