Laupäeval käis Regiina mul Stockholmis külas.
Kui ma ka vahel öösiti üksinda mõtlen, et osad asjad siin elus on ikka nii hirmus valesti või puudu või kuhu ma ikka omadega jõuan või misasja ma siiamaani üldse teinud olen või kas ma ikka ei peaks äkki raha koguma ja mõnd iluoperatsiooni ette võtma, siis heade sõpradega kokku saades hägustub see täiesti.
Istuda kohvikus või köögis, panna maailma paika oma emakeeles, juua teed või napsata laualt midagi magusat ja naerda lausjaburuste üle - kogu see elu-nimeline rägastik paistab kõige selle taustal järsku nii lihtne ja nunnu! Muidugi on ju tegelikult kõik hästi! Muidugi oleme me alles nii noored ja lollid ja kõik on veel naljakas ja võimalik!
Kõik möödalasud ja kompleksid tunduvad järsku distantsilt nii väikeste ja lõbusatena, kõik püüdlused, eneseteostus ja võistlemine peatuvad hetkeks. Heade sõpradega koos olles lahkub aeg mõneks ajaks ruumist ning jätab endast maha vaid puhta rõõmu koosolemisest.
Kas niisugust seisundit võibki üks kirgastunu pidevalt kogeda, mõtisklen hiljem üksi. Et elu muudkui käib ja vintskleb ja üllatab oma uute keerdkäikude ja edasi- ja tagasilöökidega, aga sina lihtsalt kõnnid malbe Isa Andrease naeratusega ringi ja näed kõiki juhtumisi läbi huumoriprisma.
Et muidugi tuleb ette omajagu äpardumisi ja õnnestumisi, aga sa lihtsalt jälgid neid sama kerge ja osavõtmatu uudishimuga nagu mõnd maanteepervel vonklevat varakevadist sisalikku. Et ahhaa, selline see elu siis on. Et tohoh, nõnda ta siis lookleb. Et ei olegi õiget ja valet, head ega halba. Et elu on sinu ja su sõbra kohvikulaud ja te lihtsalt võtate kõik üles- ja allakäigud omaks mõistva peanoogutuse, tähendusrikka muige või kurgulaes rõkkava naeruga.
Kui hommikul kesklinnas kokku saime, mängis tänaval muidugi mustlaste lõõtspillimuusika ja taevas lõõskas ere päike. Selline tunne, nagu oleks kuskile Istanbuli sattunud, nentis Regiina rõõmsalt.
Käisime kohvikus, kus oli nunnu koer. Sõime tänavaputka juures falafeli ja tõrjusime mustlanna katseid meilt süüa võtta (januga ei tundunud tal muret olevat, sest Regiinalt võetud veepurgi sisu valas ta igatahes prügikasti). Södermalmist tagasi linna poole jalutades nägime Iraani terrorivalitsuse vastast protesti, mis võttis seest kõhedaks, ja kohe natukese aja pärast seda rõõmsat Hare Krishna, Hare Krishna, Krishna Krishna, Hare Hare leelotavat seltskonda. Jah, kontrastid! Krishnaiidide laul tegi meele heaks. Ostsin ühelt onukeselt asjakohase raamatu ka ja lehitsen seda nüüd vahel.
Käisime ühes tillukeses jaapani poes, kust leidsime oma meeleheaks muumitrollide ja igast muude kamraadidega väikesed rinnamärgid. Ostsime kumbki omale ühe: Regiina kass Finduse ja mina Tuu-Tiki.
Pärast, ringiga tagasi mustlaste lõõtspillimängu juures, istusime pingil ja jagasime seljakotist võetud õuna. Midagi eriskummalist on ikkagi neis krutskeid täis melanhoolsetes viisides, kuidas nad sakutavad su hinge ja kompavad, kas need sinu tugevasti kinni traageldatud niidid äkki järgi ka annavad, kas annab äkki välja koukida ja mustlasvagunisse viia midagi sügavale-sügavale peidetut...
...minu puhul see neil üldjuhul ka õnnestub. Ujuvad pinnale mingid täiesti unustusehõlma vajunud mälestused, hõljuvad silme eest läbi ja kaovad koos mustlasmuusikaga kevadõhtusse, ma lehvitan neile ja olen pärast nagu pisut tühjem, kergem...
Selle kena päeva ja palju muudki on Regiina jäädvustanud ka oma fotoblogisse. Kui paljud fotograafid tegelevad minu arvates erilisuse otsimise ja lavastamisega, siis tema pigem märkab ja leiab tavalist. Et ei ole mingit eliiti, mingeid privilegeeritud väheseid; et ei eksisteeri mingeid asju, mida võiks pildistada ja mida mitte. Et pole vaja korrigeerida või piinlikkuseni viimistleda, vaid elu edasi anda nõnda, nagu ta on - aus, argine, pidevas liikumises, ja mis kõige tähtsam - elus...
No comments:
Post a Comment