Meie pirakas Kreeka puhkus: proloog

Minu Erasmuse-saaga on praegu arenenud täpselt nii kaugele, et pärast pikka ja frustreerivat paberimajandust panin lõpuks klappima kõik EAP-d, nurusin välja allkirjad nii lähte- kui sihtülikoolilt, sain kätte stipendiumirahad ja juba natuke vähem kui kahe nädala pärast ongi äralend päikeselisse Thessalonikisse. 

Okei, tegelikult ma ei ole veel kohaliku kliimaga tutvunud ega lähinädalate ilmateadet vaadanud, nii et seal võib vabalt olla vihmasem kui Aachenis. Aga loodame parimat. Nüüd aga rewind mingisse hetke minevikus, et selgitada, kuidas ma omadega praegusesse punkti üldse jõudsin.

Alustasin ma ju tegelikult eelmisel aastal ülikooliteed peaaegu et läbi pisarate - kursakaaslastega esimest korda kohtudes ütlesin neile ka, et tulin ajakirjandust õppima sellepärast, et ema käskis. 

Üldiselt pole ma ülikoolist kui institutsioonist kunagi suuremat pidanud ja ega esimene sealveedetud aasta mu arvamust ümber lükanud ka. Aga see selleks, mingil hetkel keset talve laoti letti võimalus vahetusõpilaseks minna ja kuigi ma olin üpris skeptiliselt meelestatud, vaatasin oma variandid siiski üle. 

Ega seal midagi põrutavalt eksootilist olnudki: Läti, Leedu, Soome, vist Belgia (mis toona ei tundunud pooltki nii lahe kui praegu) ja Kreeka. Kui üldse, siis kõige lõunapoolsem, leidsin - ja jätsin selle teema sinnapaika. 

Millalgi hiljem kerkis see idee aga uuesti pinnale ja siis üks hetk oligi nii, et seisin oma vanavanemate kodus duši all ja juurdlesin. Tegelikult õppisin ma tol hetkel üldse hispaania keelt ja tahtsin ennast hoopis selle kultuuriga siduda ja noh, üldse oleks tahtnud selle baka-asja ilma igasuguste viivitusteta ära teha ja paberi kätte saada ja siis edasi... mingeid teisi asju teha. La Perlas pitsasid või midagi. Ja osa minust tahtis siiski Kreekasse.

Selliseid mõtteid veeretasin ma. Aga siis keerasin ennast kuuma vee all ümber ja tegin silmad lahti ja... no mida iganes. Dušigeelipudelile täpselt mu silmade kõrgusel oli valmistamiskohaks trükitud Thessaloniki, Greece. Ja siis ma mõtlesin, et no ok, universum, eks ma siis saadan selle avalduse ära, kui sa nii kangesti peale käid.

Ja saatsingi. Muidu selles ülikooli-kirumise osas jäi see veel mainimata, et midagi head ma eelmisel sügisel koolist siiski leidsin ja selleks on mu truu kursuse- ja peokaaslane Johanna. Rääkisin talle ka oma välisõpingute-plaanist ja ütlesin et davai, tule ka. Ja temagi esitas dokumendid.

Hetkel, mil olime oma suurest lõunamaareisist nädalaid rääkinud ja basseiniäärsed kokteilid juba vaat et ette tellinud, selgus minu Erasmuse-vestlusel, et selles ülikoolis on siiski koht vaid ühele TLÜ õpilasele. 

Hetkega varisesid põrmuks meie oliivilossid ning isegi poes Kreeka jogurti nägemine ajas meele mõruks. Nüüdsest olime konkurendid ja oma vestlusele plaanis Johanna minna kitooni rõivastatult ja kui mitte kreeka keele, siis vähemalt tähestiku selgeks õppinuna.

Tuli aga välja, et need sammud oleksid olnud täiesti üleliigsed. Vestlusel võttis Johanna vastu rõõmusõnumi, mis kõlas umbes nii: kuna te mõlemad nii tublid ja tegusad noored olete, siis savi, tulge mõlemad! 

Ja me läheme. 

Pealtnägemiseni!