Sunday, April 26, 2015

Ma vihkan tööd...

...aga lubasin sellele vabal ajal mitte mõelda, nii et alustan positiivsemalt noodilt. Elu on viimasel ajal nii-ii tore! Mina olen nii tore! Ma ei ole enam üldse see kui-keegi-mult-veel-küsib-kust-ma-pärit-olen-saab-ta-nuga-tüüp. Ma ei ole enam see kohut mõistev üleolev maailmavalutaja, ei ole isehakanud intelligent, ei ole monogaamiat eitav buddhapüüdlustega kibestunu. Ei vihka ma instagrami ega armasta kvaliteeti, ei ole see, kellena mind näha taheti, ei ole, sest lasin nähatahtjast lahti ja sain aru, kelleks ma ligimesel end ise, vabatahtlikult, elevuse ja satsiliste bikiinidega mürgitünni hüpates muuta lasin. Eks tekkinud geograafiline kaugus mängib kah muidugi rolli, ja mõningad eelmise nädala valgustavad kogemused, ja siis need toredad, lihtsad ja erisulelised inimesed, kes mu ümber praegu on...

Ma olen jälle mina, rõõmus mina, rõõmus, suhtlev, inimesi armastav ja neid päästa üritav mina, naeru kätte lämbuv ja rumal mina, ebaproduktiivne mina, isekas, hingav, kade, ehmunud ja pettunud mina, neljanda päeva juuste ja kraanikausis pestud tukaga mina, ebatäiuslik mina, mina, kes arvab, et Miley Cyrus on täitsa vahva ja et minu õnn Mumbai slummielanikke tegelikult vast näljasemaks ei muuda...

Ja nendest erisulelistest siis... no tähendab, jõudis pöidlaküüdiga siis siia saarele järjekordne Robinvale'i patroon, itaallane Alan, kellel on kõige lahedam aktsent ja keda kuulates tundub, nagu itaalia keelt räägitaks inglisekeelsete sõnadega.

-"Dude, your accent is so sexy!" (seda ei öelnud mina, vaid üks väike saksa poiss)
-"Everybody say that, but nobody fuck me..."

Aga põhitegelane on hoopis mees, kelle peale ta hääletas, nimelt kuuekümne ringis ebaõnnestunud rokisaurus Dean. Deanile meeldivad noored tüdrukud ja nendest ta siis laule kirjutada vihubki, igasugune enesekriitika tal puudub ja nii laulab ta need laulud ka sisse ja postitab oma facebooki lehele. Neid omakorda on lõbus ja tore vaadata teistel (kõige paremas mõttes, või noh, kõige paremas võimalikus...). Üksvahe olime Alani ja Deaniga nagu väike düsfunktsionaalne austraalia-itaalia-eesti pere, küll sõidutas hõbekõri meid randa ja mäetippu ja kui me Alaniga kivide peal hüppasime nagu õde-venda kängurut, lasi ta signaali ja meie ronisime jälle autosse ja tema viis meid jäätist ja pitsat sööma. Praegu korjab kusagil lõuna pool maasikaid.

Roadtripilt jõudis tagasi Timo, keda ma palju rohkem hindama hakanud olen ning kelle ja Alaniga me natuke vähem düsfunktsionaalse itaalia-saksa-eesti perekonna moodustame. Koos teeme spagette ja joome rõdul meega teed (mett ja teed varastame hosteli teiselt öövalvurilt).

Siis on siin järgmine kauaaegne külastaja, kanadalanna Sarah, kes on armas ja tark nagu Hermione. Temaga oleme teinud grilli peal õunapirukat ja šokolaadiküpsiseid (sest ahju pole) ja sel reedel läheme uisutama! Piruka peale meisterdasime muidu tainast kargud, sest inglane Rich murdis jalaluu ja lonkab ringi. Lihtsalt kaastundest.

Möödunud reedel kutsusid jaapanlased mind peole (olin ainuke europiid, kes kutsutud oli, aga võtsin endaga kaasa väikese saksa poisi). Enne pidu irvitasime sakslasega, et ju neil jaapanlastel ikka kamba peale pudel veini on ja pärast seda kõik ära vajuvad... reaalsus oli aga hoopis selline, et saksa poiss ärkas järgmisel hommikul sinise silma ja paistes kõrvaga ning meenutas läbi udu, et üks asiaat olla ta vist koju toimetanud... mina ei suutnud aga terve järgmise päeva ennast liigutada ja hakkasin elumärke näitama alles siis, kui üks tore inglise juut mind õhtul kell kaheksa hiina toitu sööma viis. A-sõna paneb mul ja sakslasel senimaani judinad mööda selga alla jooksma, jaapanlased joovad aga juba viiendat päeva rummi...

Pühapäeval võttis minuga ühendust üks võileivakohviku igapäevane (pakk piima, kanavõileib, soolata friikartulid) külastaja ja pani ette, et ta võiks mind autoga Tasmaaniat avastama viia. Ega ma vastu olnud... sõitsime saare kõige lõunapoolsemasse punkti, mõnus oli mõelda, et üle mere järgmine maalapp on Antarktika. Retke käigus leidsime ka väikese kuuehaualise võsakalmistu ja in the middle of nowhere asuva kristallipoe; mul pole kunagi ühtegi kivi ega kristalli olnud ja midagi ma nendest ei tea, aga reisijuht ütles, et vali-vali, ma ostan sulle ühe. Midagi tõmbas malahhiidi poole ja nüüd on mul siis väike samblaroheline peopessa mahtuv talisman. Peangi nüüd googeldama, mille jaoks see täpsemalt on ja kuidas ma teda puhastada ja tarvitada saan...




pirukas

Alan ja Timo minu kontoris

a eta ja samaa

milline koloriit

sama


pühapäev


Dean ja Alan




mu lemmik raamatupood

Friday, April 17, 2015

Ehitamisest ja lõhkumisest

Seda va raamatukogu arvutiaega on mulle jumalast antud veel ainult kümme minutit, nii et kirjutan siia kiiruga ümber ühe lühikese päevikusissekande ja lähen siis oma võileibade tegemisest kangeid liigeseid sirutama.

Vahepealsete päevade sisse on muidu jäänud näiteks sellised asjad, et Monika Puutsa palus mul Saarte Häälde Tasmaaniast kirjutada, mida ma ka tegin, ja üks tore võõras Eesti tüdruk võttis ühendust ja küsis mu senise eluloo kohta. Sest ta oli tegemas minust kui viimase kümnendi luuletajast referaati (olin väga meelitatud ja jahmunud, et keegi mu kohta üldse sõna "luuletaja" kasutab, pigem tarvitasin lihtsalt nooremas eas liiga palju alkoholi ja valasin oma elupettumuse riimidesse :D ja endast teistele on kummaline rääkida. Ses suhtes, et blogin ma siin küll enamjaolt omaenda mõtteist ja asjadest, aga see on ju rohkem nagu internetti ilma konkreetse sihtgrupita teksti maha jätmine)

Siis olin ükspäev veel töö ja rutiini peale hästi vihane ja pärast mõtlesin natuke järele ja leidsin, et mu probleemid vist algavad liiga sagedasest kellavaatamisest. Kah mul suur unistaja, kes ilma kellata elada tahab... sellest mõni teine kord (ja nüüd olen jälle rahulikum).

11.03.2015

Ühest asjast tahtsin veel rääkida. Siis, kui reedel Port Arthurisse sõitsime, viis mingi tee peal tekkinud vestlus mind küsimuseni: mida on lihtsam üles ehitada kui lõhkuda?

Enamike asjadega on ju ikka vastupidi: veerand tunniga ehitatud kaardimaja laguneb sekundiga, kahekümne aasta jooksul loodud usaldussuhe hävineb üheainsa kõrvalehüppega, nädalaga (okei, mu puhul küll pigem kahe kuu, suguvõsa abi ja lakkamatu enesehaletsusega) kootud villases sokialges haigutab auk hooletu vardaliigutuse küsimusena.

Loomu poolest on kaos vist lihtsam tekkima kui kord, põhineb ta ju suuresti juhusel ja laiskusel... mida omakorda näib elus olevat rohkem kui süstemaatilist põhjendatust ja tahtejõudu. Või mine sa samas tea ka.

Tutvustasin seda mõttekäiku ja küsimust Nathanile, kui jäistest lainetest naasnud olin ja me mäepealses kohvikus kahekesi teiste järele ootasime. Ma lõdisesin natuke, ent ei tahtnud tema džemprit.

(Ei teagi, miks.. ahjaa, see oleks märjaks saanud ja siis ta oleks vinguma hakanud ja ma poleks viitsinud kuulata)

Governments, probably? Pakkusin välja ühe võimaliku vastuse. Governments, politics and all that systematic matter?

Yes. Power.

Paus. Vaatasime mõlemad taamal kive peksvaid laineid.

And anger, jätkas ta, once it's been built up...

Sadness! Lisasin ma õhinal, just try and destroy it when you're already in the sweet state of self-loathing. And how terribly difficult it is to start building happiness back on it...

Monday, April 13, 2015

Üks südasügisene rannaskäik

Pärast kontidesse pugevalt külma hommikut tuli ootamatult soe pärastlõunapäike pilvede tagant välja; laadisin ta käes patareisid ja jõin töölt kaasa võetud kohvi, mida mul oli seekord meeles cappuccinovahule lisada. Alati nii hästi läinud ei ole :D

Üks väljavõte nädalavahetusest.

11.04.2014

Itaalia ooperilaulja-kitarrist Alan ja tema austraallasest pöidlaküüt (ja ühtlasi uus parim sõber) Dean kutsusid mind ennist randa. Sõitsime pool tunnikest ja jõudsime imelisse kohta, kus allikas mürkrohelistel sammaldunud kividel voolas ja valevalgeid vahupritsmeid välja purskas, taamal vetes istusid kivil mingid huvitavad linnud ja mägedest tõusis loojanguroosat suitsu. Istusime mõnda aega, siis jalutasime edasi liivaranda.

Minu jaoks ongi vist kõige meditatiivsem ja rahustavam keskkond see, kui laine liugleb stoilise rahuga mööda liivast tasapinda kaldale ja mina kõnnin paljajalu madalas vees. Võiksin niimoodi küll igavesti jalutada, Tasmaaniale ringi peale teha, kui ainult aega oleks.

(Aga aega ju alati on...)

Ja siis seal kõndides mõtlesin veel sellest acknowledgementist. Teadvustamisest. Eile lugesin artiklit, kus üks elupõline people pleaser lõpuks teadvustas, et jah, ma olen närukael. Et on inimesi, kelle arust ma olen närukael, ja neid, kellele ma midagi ei tähenda, ja neid, kellele ma olen haiget teinud. Kas siis teadlikult või teadmata. Et minu kohuseks ei ole kõigi päästmine ja ma ei pea kellelegi meele järele olema.

Umbes niimoodi ta kirjutas.

Ma arvan, et teadvustamisest selles mõttes piisab, et sa lihtsalt tunnistad lõpuks endale, et jep, nii on, ja lükkad selle mõtte kusagile tagumisse sahtlisse ja lased oma hinge sügavaimal, sellel salajasimal, tõelisemal kihil, oma absoluutsel algel sellega edasi tegeleda. Ja ise saad samal ajal edasi liikuda.

Et hing tegelikult ootabki, et sa lihtsalt tunnistaksid. Ta on kogu aeg valves ja kui sa ükskord märku annad, haarab ta kohe tööriistad. Aga remonti ei saa hakata tegema enne, kui majaomanik tunnistab, et katus lekib ja korsten ajab vingu sisse ja kaevuvesi on sogane... et ravi ei saa saabuda enne, kui patsient mõistab, et on haige.

Rannal korjasime lõkkepuitu ja tegime tule. Lained loksusid kaldale ja Alan mängis kitarri ja laulis itaalia keeles; Deanil olid kaasas oliivid, juust, pähklid, ingveriõlu... viimasest siiski keeldusin.

Istusime, kuni pimedaks läks ja siis istusime natuke veel. Tuleasemel hõõgusid lõpuks vaid söed ja see oli täpselt selline punakulla kombinatsioon, et vaatad alla ja tekib tunne, nagu lendaksid öösel üle tuledes linna.





Sunday, April 12, 2015

Tõstan praegu kaks luuletust siia, sest ühel referaati tegeval tüdrukul on vaja näha. Aga poogen.ee ei ole koostööaldis ega lase mul neid sinna laadida...

Dubrovnik

Ja meri oli must ja laulsid taadid,
kel meri silmis, lugu igavest,
et naersid kajakad ja sõitsid paadid
ja mehed laulsid naisesilmadest

Seal kaldal seisid, kaldal teadsid taadid:
ei õpi keegi nende vigadest
et slaavid, romid, kreeklased, horvaadid
kõik ise loovad lugu igavest

Et tüdruk ootab, ohverdab ja palub
et mõrult muigab merel kalamees
on laintes palju sillerdavaid kalu
kõik ühte võrku jäävad, sabad ees

Seal kaldal seisid, kaldal teadsid taadid:
ei malda kaua oota' niiske muld
kord uuest veinist täis on uued vaadid
ja uute naiste silmad löövad tuld


Panga

Juuksed kasvavad märjas samblas külmaks seeneniidistikuks
Põsel rulluvad uduse varahommiku esimesed kastepiisad
Mu naer on metshiireurg

Kaela ümber võllaks kroogitud sätendav ämblikuvõrk
Vihmajärgne mets kajab vaikusest vastu
Sumelilladelt mustikatelt riisikale langev piisk
tähistab uue ajastu algust

Ma ei tea, mis päev on, aga ta tundub nagu pühapäevahommik
Jah, kusagil algas jumalateenistus

Mu kõht on lage õõnes öösinine taevakoobas
miljonite tähesmaragdide ja linnuteega
All algas jumalateenistus

Valged luidrad sõrmed sõtkuvad orelit

Põlvel, kurat, on sääsk

Friday, April 10, 2015

Jube väsimus, lõpetasin just kohvikus töönädala ja nüüd on paar mõnusat raamatukogutundi ja siis hakkab hosteli öövahetus.

Eile, kui raamatukogus oma asjadega lõpetanud olin ja kollaste laetuledega koridorist läbi klaasukse tänavale vaatasin, oli seal täpselt selline hämarik, nagu astuks Kuressaare raamatukogust Ferrumi ette. Et emps on kohe valmis koju liikuma ja mul on kotis mingid poolesoteerilised raamatud, mida kodus valikuliselt sirvima hakkan, ja õues on lumelõhn ja kodus on Liise ja soe ja piparkoogid. Hüppan veel rae keskusest läbi ja ostan spinati-fetajuustupiruka ja säästu kohukese ja hakkan siis Lossi tänavale Krediidipanka kõndima... kui ilusaks ja armsaks eemalolek argipäeva maalib.

Aga ei jalutanud ma siiski mitte Krediidipanka, vaid hoopis tagasi hosteli manu, ja külm oli ja tõmbasin käed varrukaisse ja pistsin nina sügavale salli. Ühest iiri pubist möödudes märkasin tuttavaid nägusid, kes mind enda juurde hõikasid - küll oli seal briti alkohoolikust kirjanikku Craigi ja itaalia moosekandist Alanit ja jamaika rastamuusikut Nayat.

Naya hiljutine elulugu oli umbes selline, et elanud ta naise ja lastega rahus ja üksmeeles Lõuna-Hobarti äärelinnas, naisega teinud nad kahekesi rastabändi ka ja siis ühel õhtul kuskil esinedes oli Naya kuulnud, et mitte kellelegi ta naise lauluhääl tegelikult ei meeldi. No ja mis Nayal siis muud üle jäi kui abikaasa bändist välja visata, naine seepeale võttis aga lapsed kaenlasse ja kadus ära Sydneysse. Nüüd võitleb Naya hooldusõiguse eest... siit moraal.

Lahkesti nad mulle aga siidreid igatahes välja tegid, ma kuskil kaks pinti vist jõin ja kolmanda alguses sisemiselt juba lausa karjusin enda peale, et kuule, lõpeta ära nüüd. Alkohol ei pane mind ennast enam üldse hästi tundma ja nüüd kuskil pärast jaanuari ongi nii olnud, et iga kord, kui keegi ümberringi joob, võtan moe pärast klaasi veini või pudeli õlut. Ja siis üks hetk mõtlesin juba nii, et mis ma tast tühjast siis üldse endale sisse kallan, ja tegin vahepeal täiskarske kuu... head asjad tulid minuni sel ajal. Toredad mõtted ja tulevikuplaanid ja kiusatust kusjuures üldse ei olnud.

Ja selles mõttes on see varakult jooma hakkamise traditsioon siin ikkagi tore, et enne kella kümmet õhtul olin juba ammu kodus ja voodis ja sain unetunde rohkemgi kui tavaliselt.

Craig muidu ütles mulle, et kuna ma alles kakskümmend olen, siis järgmised kümme aastat kirjutan veel väga halvasti, aga siis hakkab vaikselt paremuse poole minema ja vahepeal ära lõpetada ei tohi.

Thursday, April 9, 2015

Inimestest: Timo

15.03.2015

Looduse rüpest tagasi. Olen vahepeal hostelisse jõudnud, sooja duši all käinud ning end suurde froteerätikusse kuivatanud. Köögist kuulen noorukese sakslase Timo vilistamist... ütlen ausalt, minule see inimene ei sümpatiseeri. Lõug on tal kogu aeg püsti ja räägib oma külgeõpitud poshi inglise aktsendiga, igast sõnast õhkub üleolekut ja iga liigutus karjub, et kõik teda aga vaataksid ja imetleksid.

Paljud nimetavad teda karakteriks; minu arust kulub kogu ta aeg ja energia pigem, veremaitse suus, püüdlustele seda olla. Eks tuleb aga ka selliseid pingutusi austada ning seetõttu väärib noorsand ka lehti mu märkmikus, ja tegelikult pole just palju siinpool maakera kohatud inimesi, kellest mul nii palju sõnu kirjutada oleks :D

Timoga kohtusime tegelikult esimest korda üldse novembris Põhja-Victorias Robinvale'is, kus malaislaste räpases treileripargis elasime ja neljateistdollarise nädalapalga eest küüslauku korjasime (olgu öeldud, et kauemaks kui nädal meist keegi sinna siiski ei jäänud - kes sõitis rongiga Adelaide'i, kes hipibussiga Mildurasse, kes hääletas Yarra Valleysse...). Mingit emotsiooni ta endast mulle ei jätnud, siis oli tükk tühja maad ja järsku, märtsikuus, nägin teda Hobarti raamatukogu treppidel.

Tasmaania on üldse selline koht, kus olen näinud tuttavaid seljakotitajaid nii Melbourne'ist kui Sydneyst ja eks see koha väiksus loobki olukorra, kus kõik samaaegselt saarel viibijad ka varem või hiljem omavahel kokku jooksevad. Selles mõttes ma väga üllatunud ei olnud ja jällenägemisrõõmust pisaraisse laskumist ei toimunud.

Igatahes selgus, et viimased paar nädalat oli poiss elanud rongijaamades ja pargipinkidel ning hääletanud aeg-ajalt lennujaama või ujulasse, et duši all käia; nüüd Hobartisse jõudes seadnud ta telgi üles avalikkudesse parkidesse. Ühel vihmasajusel ööl, kui ta oma tillukese sinise koduga jälle kuuse all magas, koputas keegi uksele - või tähendab lõi kileriiet rusikaga sissepoole. Ulualuse palujaks osutus mees koeraga ja mis tollel õnnetul Timol ikka üle jäi, nii nad seal kolmekesi üheinimesetelgis magasid - kaks meest ja märg koer...

Mingi saksa sõbranna oli sellel Timol ka, tema siis magas vahetevahel surnuaedades, noh et hea rahulik koht, keegi üldiselt tülitama ei tule. Ei teagi, mis temast nüüd saanud on... ma pole suurem asi seikleja, kui võrdlustesse laskuda :D

Sellele õnnetule paarile pakkusin ükskord tasuta ulualust, kui hostelis öövahis olin, ülejäänud füürerpersonali keskel olen suutnud säilitada oma töövastase ükskõiksuse ja mul nagu erilist vahet ei ole, kas ööbijad oma voodiplatsi eest tasuvad või mitte. Paar päeva tagasi sain ka vending machine'i võtme, no ma küll ei tea, kelle arust see hea mõte oli...

Pärast seda ööd kadus ka Timo kuskile uttu ja ühel päeval ilmus tagasi, seljakott münte täis ja lõug kõrgemal kui eales varem. Olla tema vahepeal oma kutsumust järgima hakanud, tänavale tühjad kanistrid-plekksilindrid püsti pannud ja, avali mütsilotu nende ees, trummide mängimist alustanud. Haljal oksal ühesõnaga, enne polnud tal pennigi, nüüd teenib keskmiselt kakssada dollarit tunnis.

Ükskord käisin teda vaatamas ka, sukeldusin täitsa tänavamuusiku telgitagustesse, nimelt organiseeris ta oma trummikomplekti logistikat ostukäru abil ja kui atribuudid sealt välja tõstetud, hüppasin kärusse hoopis mina. Ühesõnaga tekkis olukord, kus Timo tagus trumme, tema ümber grupp filmivaid ja peaga nõksutavaid inimesi, mina istusin seal taga ostukärus ja observeerisin ja vahepeal kirjutasin märkmikusse...

Tegelikult olin üllatunud sellest, kui hästi ta mängida oskas, sest ma esialgu arvasin, et tuleb niisama üks jõle lärm välja. Aga nauditav oli isegi. Eks see väljanägemine kah maksab: hipivärviline T-särk, räbaldunud müts, paljad jalatallad, trummide asemel värvikonteinerid, potid, pannid, purgikaaned... paljudele ilmselt meeldib vaadata muretuid nomaade ja korraks reaalelust põgeneda, ei tea, kas ostukärus istuv ja juuste lehvides kirjutav lillelise kleidiga tüdruk kah mingit müstikat juurde lisas :D Üks mees läks küll mööda ja andis mulle oma medika.

Ja nüüd olen Timo lühikese looga jõudnud punkti, kus tal on palju raha ja liiga palju süüa ja vihub aga soovijatele sooja toitu valmistada, just praegu tõigi mulle taldrikutäie auravaid gnocchisid spinati, tomati, fetajuustu ja oliividega. Esiteks olen ma roa eest muidugi väga tänulik (kuigi ta vilistamine käib ikkagi pinda, ja see ka, kui suurelt, uhkelt ja grandioosselt ta kõike teeb ja oma heategudega valjuhäälselt kiitleb. Aga no hüva, eks inimesi peabki igasuguseid ja erisulelisi olema) ja teiseks mainis ta, et jättis Queen's Domaini nimelisele haljasalale sellesama koera magatanud telgi, kuhu võivad sisse ronida kõik, kel vähegi soovi... no minu plaan ongi nüüd tähendab selline, et lähen hommikul vara sinna Domaini ja omastan selle telgi ja siis olen vaba minema, kuhu iganes. Jah, backpackeri elu on olelusvõitlus, kus ellu jääb vaid tugevaim..

---

Edit: telki ma siiski ei omastanud, sest ma lihtsalt ei leidnud seda üles. Ootan nüüd hoopis järjekindlalt, et vanajumala käsi mulle ühe taolise Free Food Shelfile asetaks... ja töö on mul nüüd ka, nii et selles suhtes ma praegu kuskile ei kibelegi.

adjöö

Tuesday, April 7, 2015

Maria Island ja muud juttu

Mina olen taas rutiinis, pühad selleks korraks jälle läbi ja üle elatud viis raamatukogu- ja töövaba päeva. Viimane polnud just raske :D Hostelis olin tegelikult öötööl ikka, aga see pole suur rassimine, lihtsalt istud ja ootad, et midagi toimuks ja siis vahepeal pesed nõusid ja vahepeal koristad kellegi okset... mõnikord saab keegi lõuga ja mõnikord saab öö läbi luuletusi kirjutada.

Mõtlesin mis ma mõtlesin ja mõtlesin siis välja, et ma vist hakkan siin blogis avaldama tekste, mida aeg-ajalt niisama märkmikusse kritseldanud olen. Noh, et saaks isiklikum ja kuidagi vahetum see siinne keskkond; olen alati unistanud raamatu avaldamisest ja siis ma pole väga julgenud oma mõtteid avaldada, sest äkki nad siis lähevad vanaks ja igavaks... aga midagi erku ja huvitavat seal ei ole niikuinii, raamatu väljaandmine pole eriti keskkonnasõbralik ja mina seevastu olen laisk. Eelmises sissekandes kirjutasin sellest voolavusest ka, no see ongi, et pigem jagan kõike tasuta teistega, muidu muutun pakisuhkrutüübiks...

Esimene sedamoodi sissekanne tuleb paari nädala tagusest retkest Maria Islandile.

13.03.2015

Tahtsin lihtsalt ära märkida, et oleme sakslanna Wicki ja austraallaste Johnny ja Leega tillukesele Maria saarele jõudnud. Lõkketules küpseb liha, valmistamist ootavad toored kartulid ja porgandid. Kirjutan telgis ja siia kostub lainemüha, ümberringi on palju puutumata lopsakust ja rohe-rohelisi mäeselgi. Ringi jooksevad vombatid ja vallabid; hane ja faasani vahepealsed kummalise väljanägemise ja veel kummalisema häälega linnud nokivad maast teri. Rand on paari sammu kaugusel ja päikeseloojang maalib kaldavee kuldseks.

Tulime siia tillukese, kahekümne inimese praamiga. Päike paistis ja sillerdas veepõllult üles küntud vahul, laine pritsis tekilolijad märjaks ja nägin kurja vaeva, et ühteaegu reelinguäärest ja kõigi nelja ilmakaare suunas lendlevast kleidisabast kinni hoida.


Nüüd on seljataga mitmetunnine rattamatk saare ühest otsast teise; nähtud on karamelli meenutavad siiruviirulised liivakoopad, mitmed nööpsilmadega karvased ümarikud vombatid, helesiniste vetega lahesopid (millest kõige kutsuvamasse ka alasti sisse hüppasin), metsateed, kus liiv nii valge, et maad tundub katvat lumi, ning rannad, kus liiv on sinaka varjundiga läbipaistev nagu palatihaige silmaalused.

Ratastega ikka mäest üles ja alla, nautimas vaateid ülemeremägedele, mis päikese heldusest sõltuvalt on kas tumesinised või smaragdrohelised. Tagumus annab nüüd küll tunda.

Telgile langevad vihmapiisad ja kilest seinu vaat et maa peale horisontaali õõtsutav tuul ähvardab mind koos ajutise koduga maast üles lennutada. Eile saime päris ehedaid looduselamusi, nimelt tegime süüa lahtises paargus ja pimeduse laskudes ronisid toidu lähedale kõikvõimalikud väikesed olevused - väike rotisarnane loomake, kes, nagu ma õppisin, on bandicoot, ja kaks opossumit, kes lae all ronisid ja laudade peal omavahel väga häälekalt võitlema hakkasid. Ümber paargu jooksid ringi kukkurkuradid; öö oli väikeseid silmi täis ja tundus, nagu oleksime loomaaias, kus eksponaatideks me ise.

Tagatipuks õnnestus ühel opossumil ka minu ja Wicki telgilukk lahti teha ja sisse ronida. Kui südaöösel pahaaimamatult magama minna tahtsime ja telgiukse avasime, istus pudulojus südamerahus seal ja mugis kahe suupoolega küpsiseid :D mina nende väikeste sabadega loomade kõige tulihingelisem fänn ei ole, pistsin kisa lahti, et Johnny meid päästma tuleks, Wicki oli aga vähe asjalikum osaline ja kõigutas telki teiselt poolt, et häbematu välja roniks. Aga selles mõttes on hea, et neid näritud küpsiseid enam keegi teine ei taha - jääbki mulle rohkem...

15.03.2015

Õhus on sügise loidust ning samas ka kevadist ärkamist, pealehakkamistahet. Sulen silmad ja tunnen, kuidas kuum suvepäike põski paitab, seejärel pühib selle aga karge ookeanihõnguline tuuleiil. Puude vahel sumisevad kimalased, kaugemal vidistab lind.

Telgid on kokku pandud, magamiskotid tagasi vutlareisse lükatud. Kogu kaasasolev maine tavaar on kärus ja ootab kaile veeretamist, lainemüha kostab siia puulauani, kus ma kirjutan.

Vallutasime täna mäetipu. Teistel olid matkasaapad ja toidumoona täis seljakotid, minul plätud ja üksainus veepudel. Õhk oli karge ja kuidagi täpselt niisugune, nagu varakevadisel Panga Pangal; tee tippu viis läbi vihmametsa, mis kõrgemaks-järsemaks muutudes aina niiskust ja tihedust juurde kogus. Kahe tunniga olime saare kõrgeimas punktis lamedatel kiviastangutel, vaade laius tüünele avaookeanile, teisel pool teadsime asuvat Uus-Meremaa... päästsin valla itsituse, mis õige pea kõhus vappuvaks naeruks kasvas.

"Mis juhtus?" pärisid teised, kui olin lõpetanud.

"Ma ei tea, mul vahel läheb nii..."