Sunday, November 22, 2015

Ma ei mäletanud, kui mustasilmsed need õhtud olid.

Ma ei mäletanud, et kell neli pärastlõunal on väljas juba kottpime ja ilma plinkivate fooritulede ja aknasse kumavate jõulukaunistusteta võtakski maad halastamatu valgusetus nagu öösiti Pangal. Seal on pimedus kõikehõlmav, teda ei sega sagimine ega lohuta linnakuma, hääletult lehvib ta oma ronkmustas üksilduses ning tilgub vaikselt räästast alla samblasse.

Ma ei mäletanud, et too trööstitu tumedus suudab enamatki, et kahekümne teisest novembrist kuni valguse vastukäiguni on minna veel pikk maa ning vaatamata välismaal romantiseeritud põhjamaisele jõuluajale detsember siinmail ilmselt siiski lund ei tähenda.

Tegelikult ma ise toimin sellistes oludes paremini ja olen kordades tegusam kui suvel, sest pidev päikesekiirgus muudab loiuks ja tõstab sihid silme eest ära ja siis käidki kogu aeg niimoodi ringi, et oh suvi on, peaks midagi räigelt lahedat tegema, aga mitte midagi ei oska endaga ette võtta. Talvel on aga täiesti aktsepteeritav ka ebalahedaid asju teha. 

Ma lihtsalt ei mäletanud.

Aga ma mäletasin neid vahepealse kahe aastaga täiesti meelest läinud tundeid, mis sirutasid oma kombitsad mu kõhtu tagasi just selsamal hetkel, kui ühikas küünlaid põletasin ja selle Elvise loo jälle mängima panin. 

Kuidas oli kah jõulueelne pimedusaeg, see nii paljudele läbihammustamiseks kõige raskem pähkel, kuidas ma kas enda arvates või päriselt olin armunud või lihtsalt mingi järjekordse kinnisidee küüsis. Kuidas me Liisega istusime elutoas ja ta oli just kitarri mängima õppinud ja me todasama Elvise laulu laulsime.

Kuidas see laul oli tol aastal ka coca-cola jõulureklaamis, mille lõpus jooksis ekraanil "Mina usun sinusse ka. Jõuluvana" ja kuidas ma selle koha peal alati natuke pisaratesse purskusin, sest usk, eriti kui ta on kaasinimesesse, on ilus. Sest sul ei olegi garantiisid, aga ometi oled sa valmis kõik oma munad mingisse ühte korvi panema ja mitte midagi vastu saamata lihtsalt uskuma.

Kuidas väljas oli külm ja sees oli soe ja emme tuli oma musta vihmast märja mantli ja suurte kottidega tuppa - ta ostab alati liiga palju süüa - ja lõhnas hästi ja kallistas meid ja me rääkisime oma päevast ja naersime ja sõime piparkooke. Kuidas selliseid pärastlõunaid oli täiesti mitu ja kuidas ma tegelikult tahtsin oma hinge veel ühe teise hinge võrra täita, aga tema oli kaugel ja kalk ja kättesaamatu ja mina sellevõrra veel rohkem armunud ja armetu ja ahastuses. 

Aga niimoodi tagasivaates ma olen alati mõelnud, et need hetked pere ja elvise ja piparkookidega olid alati need, mis tegelikult lugesid. Ja üldsegi ei lugenud need lollakad lahe ja chill ja huvitav olemise üritused, mida ma toona nii pidulikult läbi viisin ja seeläbi mingit heakskiitu või egosilitust ootasin. 

Nohjah, vähemalt võrsus sellest üks vahva räpplugu. Aga armastus oli tegelikult mu ümber ja sees juba ammu olemas ja mul poleks üldse pruukinud teda kusagilt mujalt otsida. 

Ilusat pimedat aega!

Friday, October 16, 2015

Praegu ma panen oma elus muutusi toimuma. Võib-olla need saavad teoks ja võib-olla need ei saa, aga kõige tähtsam on see, et üksinda pimedal jalgrattateel tantsides ja pead kuklasse heites tähti vaadates olen ma jälle väga-väga õnnelik.

Eile käisime Ullaga Viljandis Kärdil külas ja vahepeal pidas Ilona musta sünnipäeva. Esmaspäeval oli üks kõige toredam istumine Regiina ja Kajaga meie pool, jõime piparmünditeed ja panime maailma paika ja tegime veel teed ja leidsime, et me oleme ikka veel noored ja lahedad ja meie päralt on maailm valla. Niisugustest istumistest ammutan ma elujõudu, niisugused olemised on palju rohkem väärt kui plinkivate valgustite ja valju muusika saatel meeste sebimine. Kuigi eks ka seda ole minevikus omajagu tehtud.

Kõik on ja kõik on hea. Praegu olen kodus ja minu pere on hoopis ära Türgis, aga ma tean, et nad söövad seal seda head kaamelisita peal küpsetatud leiba ja naudivad soojust ja see teeb mind ütlemata rõõmsaks. Minul siin on kassid ja homme lähen oma armsale Pangale.

Tuesday, September 29, 2015

Täna käisime vene keele grupiga jälle mööda karget ja tuulist ja samal ajal väga päikselist Tartut jalutamas ja siis muuhulgas jõudsime ka botaanikaaeda, millest ma ettekande tegin ja mis üle ootuste ilusaks osutus (tiigid, pardid, üle oja väike valge sild, mõnus lehtla ja sealsed kollastes jopedes sügiseselt askeldavad inimesed). Ja siis pärast läksime veel Inglisilla juurde. Seal teadis õppejõud rääkida, et kui enne sillale astumist endamisi soovi lausud ja seejärel silmad kinni üle silla jalutad, läheb soov täide. 

Tegelikult ei suutnud vist keegi seda silda ilma vahepeal piilumata ületada, sest umbes kaheteistkümnenda sammu järel mõtled ikka et oi blää, nüüd ma olen ju täiesti rappa astunud omadega ja hakkad kartma ja viskad kiire pilgu ümbrusele kontrollimaks, et kas sa ikka oled endiselt sama sirge kui Põhja-Aafrika riigipiirid.

Siis ma mõtlesin, et see on tegelikult ju päris hea elu usaldamise harjutus ja täna pärast trenni matkarajale jalutama minnes panin kah mõneks ajaks silmad kinni. Kõigepealt katsusin edasi astuda arglikud kaksteist, seejärel viisteist ja lõpuks kakskümmend sammu järjest - mu arust see on tähtis, et natuke rohkem hirmude meelevallast ära saada ja eluvoogudele anduda. Muidu ma ju kipun igast kartlikke mõtteid ketrama, eriti pimeda saabudes. 

Mets lõhnas hästi, nagu tal ikka kombeks.

Monday, September 28, 2015

Kopsud on head õhku täis

Olen siin viimastel päevadel Kaja vanu blogisissekandeid lugenud ja tõdenud, et jumala hea ikka, et meie seltskonna tubli läti henrik kõik lahedamad sündmused kronoloogilisse järjekorda seadnud on. Osasid asju muidu absoluutselt ei mäletaks. 

Ja siis seda mõtlesin ka, et kuigi elu vahel tundub nagu... ma ei tea, mitte nagu rollercoaster, pigem see aeglane hobustega karussell, kus mitte midagi ei juhtu, aga lõpuks hakkab ikka sitaks paha ja kõik teised on üldse kuskil jumala ägeda vabalangemise atraktsiooni peal ja söövad suhkruvatti ja lehvitavad sulle ja ei saa aru, mida sa emod seal ja et tegelikult sa võid ju selle mõttetu hobuse pealt jumala vabalt ära tulla, aga miski nagu ikka hoiab sind tagasi ja okei võib-olla kogu ülejäänud maailm ongi nõme ja üldse mitte sinu jaoks ja et tegelt sa võidki koos nelja-aastaste ja nende vanaemadega sinnasamma karusselli peale kah kuni elu lõpuni jääda, hea mugav ju ja midagi tegema ei pea, ainult laupäevahommikuti väikese iiveldusega võitlema ja natuke nutta tihkuma..

...vot jah selline see elu vahel tundub, aga niimoodi tagasivaates ikkagi näed, et tegelt on lahedaid asju tehtud küll ja teeme veel. Ja siis ma mõtlesin meie praegust elu kah veits dokumenteerida, et siis kunagi oleks jälle hea vaadata et ah näe, poldki ju nii hull midagi.

Okei igatahes, ükspäev väljusime Kajaga mordorist ja nägime, et üks tuttav tšikk ja tema mingi sõber tassivad suuri šokolaadikooke, pakkusime ennast kah kohe abiks ja voolasime nendega mõnusasti Gen-klubisse veganite õhtusöömaajale. Seal saime kahepeale kõhu mõnusasti täis mingist heast chillist ja riisist ja kõige huvitavam asi oli india pähklitest valmistatud hapukoor. Go figure eksole.

Siis üks õhtu oli mul tutvumispidu oma kursakaaslastega, kah vanas heas Geni hoovis. Muidugi olen ma jälle ainult tüdrukute seltskonnas, aga hästi mõnus vaib oli, kohe demonstreerisime ära, et kes oskab silda ja kes oskab spagaati ja kes mida kõike veel. Ja kellel on instagram ja kellele meeldib Tanel Padar ja kes arvab üldse, et on viikingi taaskehastus kahekümne esimeses sajandis.

Kuna mulle enda arust rootsi keele kahest loengust nädalas ei piisanud, võtsin endale veel itaalia keele juurde. Ja vene keele. Ja siis ma ei suutnud loobuda mõttest, et tegelikult ma olen ju prantsuse keelt juba kaks-pool aastat õppinud ja võtsin selle kah sinna otsa. Saab vist hakkama. Vene keeles oleme paar viimast loengut käinud väljas ekskursioonidel, viimati ronisime toomkiriku otsa ja sealt laius nii mõnus vaade Tartule, tõesti, ta on nii roheline ja meenutab pigem metsa kui linna ja taamal kumas isegi midagi kõrgendikutaolist... meil on hästi lahe grupp, kus ma olen ainuke eestlane. Kõik ülejäänud on kas Itaaliast või Türgist või kust iganes ja siis on veel üks hästi armas Leedu tüdruk, kes on pooleteise aastaga eesti keele täiuslikult omandanud.

Muuhulgas tegin omale spordiklubi kuukaardi ja väga ambitsioonikalt sammusin kohe esimesel päeval treeningusse nimega boot camp, edasised viis päeva sammusin aga seina toel ja valukarjatuste saatel. Eile olid lihased lõpuks nii palju taastunud, et sain uuesti trenni minna, küll mitte sinnasamasse, vaid madala pulsiga aeroobikasse. Pärast käisin veel mööda matkarada imelise Emajõe kaldal jalutamas ja hingasin sisse kuivetunud kaselehtede ja märja sambla lõhna. Siis kutsus Regiina oma uude koju sööma ja juttu ajama ja pärast kodus olid Ulla ja Renee teinud seapraadi hapukapsa ja marineeritud kõrvitsaga, läksime Kajaga kohale ja einestasime küünlavalgel.

Aa jaa, vahepeal käisin kodus ka ja seal oli niivõrd tore, sõitsime Regiina ja Hegne ja Kerttuga ja nii kiiresti läks see käik. Kuressaares käis mul Laura külas, polnud üle aasta näinud teda ja siis oli nii hea reisimuljeid vahetada ja vanu häid aegu meenutada ja rõõmsa ohkega nentida, et tegelt pole ju miski muutunud.












Saturday, September 12, 2015

Tatar mandiga

Kell on vaat et varahommik, Kaja on ikka veel kusagil ula peal ja ma mõtlesin tee kõrvale siia paar rida kirja panna. Esiteks ma olen nüüd kaks nädalat Tartus elanud ja see on täiega tore. Mu elus on olnud hetki, kus kõik tundub nii tohutult suur, ohtlik ja täiesti minu võimusest väljaspool seisev, nüüd näib elu aga niisama ümar ja ohutu nagu karikakra järele küünitava muumitrolliga pilt meie uksel. Tunnen, nagu juhiksin eluvoolu ise ja kõik laabuks hästi, hinges küll tegelikult võtab mingi kerge tühjus ja ebakindlus kuju, aga see on kindlasti ületatav ja kordades parem kui pidev ärevakstegev hirm.

Ma vahel mõtlen, kuidas ma oma kunagist õnne taastada saaksin ja siis mõnedel harvadel kordadel ma ikka taban ära ka, et selles ei ole ju tegelikult midagi rasket. See "õnn tuleb siis, kui..." on juba iseenesest liiga keeruline mõttekäik. Õnn on. Ilma igasuguste tingimuste, möönduste ja väliste eeldusteta ta juba on, siinsamas lähedal ja olemas, hästi ja korras, lihtsalt anna korraks talle alla, ära võitle talle vastu, lase tal enda peale laskuda ja naerata. Kõik on juba hästi, kõik on juba terviklik. Kõik juba on.

Enamik sõpradest on siinsamas lähedal ja need, kes ei ole, on maksimaalselt kuue sõidutunni kaugusel. See on tohutu rikkus. See on tohutu rikkus, et ma ei pea kunagi üksinda magama, et Kaja ärkab alati mu kõrval; et me saame Ulla toas seljanksi söömas ja aliast mängimas käia ja teda oma tuppa magama kutsuda, kui vahetamata akende taga juhtub olema liiga külm. Et Kärt ja Ilona käivad külas, et Kristina on siin, et ma saan Regiinaga näost näkku vestelda ja temaga ratast käekõrval lükates üle õhtuse emajõe kõndida. Et taamal kumab tuledes happesild ja linna täidab sügisõunte ja puumajade järele lõhnav kargus. 

Üks õhtu istusin Lauri juures koos teoloogiatudengitega ja siis mõtlesin tagasi ajale, mil olin täiesti kindel, et teen ise ka selle erialavaliku. Üldse ma istun praegu siin enda skandinavistika otsas ja mõtlen, et eeldasin vist sellest natuke rohkem praktilist rootsi keele õpet, aga samas on alles teine nädal ja eks kõik alles paistab. Ja tegelt vähe savi ju, kas esmaselt valitud eriala või üldse mingi eriala või üldse mingi asi välja veab või mitte, elu on veel pikk ees ja õppida saab igat moodi ja kõigest, kas siis akadeemiliselt või teiste vigadest või enda vigadest ja kodus ussimängu mängides saab ka kindlasti midagi õppida.

That's all folks. Tea, kuhu see Kaja nüüd jääb...

Thursday, August 27, 2015

Fitlife

De-ossistumise projekt kogub tuure. Ärkasin täna kuke ja koiduga, sõitsin stepihunti lugedes bussiga linna, sõin hommikust ja läksin koeraga jooksma. Pärast tegin veel õues aeroobikat ja lõin murul tantsu, takkapihta läksin täiesti sõgedaks ja panin juuksurisse aja kinni. Sain mustaks värvitud ja hulga lühemaks lõigatud, nüüd jääb üle vaid loota, et nad paganad tooni säilitaksid ja jõudsalt kasvama hakkaksid. 

Juuksuriga vestlesime pikalt igast asjadest, ta näitas mulle oma nunnude laste pilte ja siis jõime kohvi. Näe tuleb rääkimine välja küll. Kohv tühja kõhu peale polnud aga teps mitte hea mõte, sest maksimas hakkasid käed värisema ja pilt oli sama hästi kui taskus. Siiski suutsin tasuda avokaadode ja piima eest ning ei pidanud ostu sooritades paljuks ka hea teeninduse nupule vajutada.

Siis tuli Liise koju ja vaatasime Rio 2, pärast käisime veel koeraga jalutamas ja hüppasime hoovis üle tõkete. Mõõtsin vererõhku, oli vist normaalis. Tegin meile süüa ja nüüd õpin itaalia keele verbe.

Kaja seevastu jõudis Tartusse ja oli nii nunnu, et koristas ühikatoa ära. Kloppis vaipagi ja mis ta seal kõik rassis. Varsti saame ust värvida ja järgmisel nädalal hakkavad toimuma reaalsed asjad :) ja ma hakkan Regiinaga lõpuks ometi ühes linnas elama (kuigi alustuseks on isegi üks kontinent hea) ja Ulla tuleb tagasi :)

Maksin 20 senti, et kaupsi vetsu seda selfit tegema minna

Wednesday, August 26, 2015

Rant

Täitsa pekkis.

Ma nüüd kirjutan selle endast välja, mis ma siin viimased nädalad mõelnud olen, ja siis on äkki jälle nagu tühi auk valmis ja ma saan sinna sisse mulda visata ja midagi uut istutama hakata. Sest see, mis ma praegu olen, on ilgelt rõve.

Esiteks ma ei tea, kuhu mu juuksed kadusid, aga kuskil eelmise aasta oktoobris ma hakkasin vaatama, et nad kurat ei kasva enam ja on täiega õhukeseks jäänud. Siis ma olen siin pikalt vaaginud, et kas on asi a) austraalia päikesekiirguses, mistõttu nad ka mitu tooni heledamaks läksid ja ükski värv neile enam peale ei hakka, b) austraalia protsessitud toidus või c) mu aasta kestnud taimetoitluses.

Tegelt ma ei taha ju praegu ka väga liha süüa, aga ma ei julge enam seda maha jätta. Äkki kukuvad kõik karvad peast välja. Siis sellega, et ma liha sööma hakkasin ja nüüd jälle kodus olen ja kogu aeg on süüa ja tööl on ka nii palju süüa, olen viis kilo juurde võtnud. Sõbrad ütlevad, et pole näha, aga ma tunnen küll. Ma olen nii lühike ka, alustasin juunikuus s-suuruses tööpluusiga ja nüüd olen m peal. Okei, ilge pseudokas, aga halb tunne on. Olen nüüd paar viimast päeva jooksmas käinud ja hantlitega trenni teinud ja kuna vanemaid pole, ei teki koju ka toitu juurde. Sõbrad söövad jäätist ja joovad õlut, ma vaatan pealt ja joon vett. Õnneks saab järgmine nädal ühikaeluga alustada, siis pole niikuinii enam süüa. Aga siis äkki kukuvad karvad peast välja.

Siis ma ei tea, kuidas ma üldse kunagi mingeid uusi sõpru peaksin juurde saama, sest ma ei viitsi ega oska kellegi uuega mitte midagi rääkida. Lisaks ma ei oska ennast motiveerida ja kokkuvõttes ei teegi enda eluga üldse mitte sittagi. Okei, itaalia keelt õpin suht igapäevaselt, see on mu ainuke lunastus, saan armastuslauludest juba päris hästi aru. Aga ise armastada ei oska, kardan seda ja kardan mehi. Nii kui kellelegi meeldima hakkan, tahaks nime ära vahetada ja teise riiki kolida, aga see on raskendatud, sest ma kardan lennukiga sõita.

Siis ma vahelduva eduga mõtlen, et ma olen nii kinni olmelistes kammitsates ja selles, "mida peab" tegema, aga pärast mõtlen jälle paar sammu ette ja küsin endalt, et mida see vastand siis endas kätkeks. Metsa onni elama kolimist ja täies eremiitluses ökotomatite kasvatama hakkamist? Nii hakkaks ju ka täiega igav. Mul on tunne, et ma ei ole ei üks ega teine, et ma olen liiga laisk, et olla täisväärtuslik ühiskonnaosa ja liiga arg, et olla midagi muud.

Igapäevaelu tundub lihtsalt nagu mingi augutäide, päevade mööda saatmine. Mul on tunne, et ma kunagi olin tark, ilus ja karismaatiline, nüüd ma olen lihtsalt mingi oss. Aga ma pole juba pea kaks nädalat alkoholi joonud, see nv ka ei lähe välja, vaatan parem kodus Liisega muumitrolle ja niidan muru ära. Rohida tuleks ka. Panen bikiinid selga, ehk saab veel pruuniks.

Viige mind kooli juba pls, ma olen aasta aega järjest täiesti sisutühja elu elanud. Okei jah, ma magasin korra rannas ja sõin ägedas metsas seeni, aga nüüd on aeg toimivaks inimeseks hakata.

Tuesday, August 25, 2015

Life these days

Значит так.

Nädalaks jäeti mind üksinda koju ja siis Kärdiga terrassil pastat süües ja itaalia muusikat kuulates mõtlesime, et suht suur progress on toimunud. Võrreldes näiteks 2012. aastaga, kus ringi käis legendaarne LV ja osad kukkusid tooliga terrassilt alla ja osad lõhkusid trummipulkadega seina ära ja osad olid nii taunid, et kõik need videod arvutisse vanematele vaatamiseks üles panid ja siis pärast veel oma kahekuuse koduaresti üle imestasid.

Ma ei tea, selle nädala jooksul me oleme sõpradega nii nunnud olnud. Teeme süüa ja joome teed ja räägime juttu ja käime koeraga jooksmas ja joome neljakesi vannis olles klaasist hoopis morssi ja kõik tekitunud laga koristame enda järelt sujuvalt ära. Tahaks Tartus ka nii nunnu olla. Tahaks mitte jooma hakata ja tahaks koristada ja tahaks elada oma ilusas väikeses ühikatoas oma ilusat väikest akadeemilist elu.

Eile panin kübara pähe ja korjasin päikeselõõsas magusaid põldmarju, siis üritasime Ilonaga neist jäätisekokteili teha ja tulemus jäi selline:



Nüüd reedel tuleb viimane tööpäev ja siis tuleb nädalavahetus, mil saan minna ja uues linnas uue eluga alustada. Tegelt on kõik päris lahe.






Tuesday, August 18, 2015

Täna oli selline päev, kus tööle ega kuskile mujale minema ei pidanud ja siis tegin teoks ühe mõnusa suveunistuse, nimelt võrkkiiges lasteraamatu lugemise. Otsisin pikalt kodust "Vahtramäe Emilit", aga ette jäi ainult lademetes Bullerby laste ja Ronja ja Tjorveni köiteid ja siis lõin käega ja võtsin ette hoopis vana hea "Minu pere ja muud loomad".

Lugedes tulid meelde kõik need tunded ja lõhnad sellest ajast, kui me omajagu aega tagasi perega Korful käisime ja kuidas seal olid oliivisalud ja eeslid ja ma oma väikeste ümarate näppudega neidsamu raamatulehti keerasin; kuidas emps sõitis kuskil veepargis torust alla ja sai käeluumurru ja kohalik arst nõelus talle küünarnukile ristpistes Kreeka tikandi, kuidas ma puu pealt sidruni korjasin ja sellest mitu tundi ekstaasis olin ja siis väike Liise selle süüdimatult rõdult alla küpressivälusse viskas. 

Nüüd jälle mõtlen, et tahaks kuskile minna... :D 

Picid on mullusest Horvaatiast, oli üks ääretult tore perereis, sellest kirjutan ükspäev veel.





















Sunday, August 16, 2015

Imet ei juhtu - amet ei luba

Eile käisime Tallinnas Sirja sünnipäeval. Clazzis oli väga mõnus atmosfäär ja bänd mängis ja saime Ilonaga oma unistuste loo (Livin la vida loca) järgi jalga keerutada, catch upisin vanade klassikaaslastega ja üldse oli hästi armas õhtu. Täna käisin veel Laulasmaal vanama-vanasa juures piima joomas ja siis sõitsime tagasi.

Suve on mingi kaks nädalat veel jäänud ja mul on päris palju vabu päevi, tahaks sellega midagi ilusat ja kainet teha. Rappa tahaks ja Haapsallu ja Liise hobuste juurde.

Clazzi pelleris

Muumitrollidega traksid

Kehakinnitus

Õhtud Pangal

Õhtud Pangal

Minu jalad - Liise jalad

Õhtud Kuressaares

Friday, August 14, 2015

Arvamusfestival 2015

Tahaks ka millestki midagi arvata.

"Sa oled sina, sa hõljud ringi oma magusas mittemidagitegemises ja liugled edasi päevast päeva, tolmled lillelt lillele oma lühikeste kleitide ja hilja ärkamise ja liiga valjusti naermisega, ja siis äkitselt siseneb areenile keegi ja sa ühtäkki tunned, et peaksid keegi olema, midagi tegema, et sinuga peaks millestki rääkida olema..."

Nii kirjutasin ma omale telefoni memosse mõni nädal tagasi, kui raamatupoes ringi uitasin ja täpselt nõndamoodi tundsingi. Ma vist olen loonud endale mingi pettekujutluse, et ma ei näe milleski pointi ja kõik on suht mõttetu, aga tegelikult ma kardetavasti ei oska ennast lihtsalt motiveerida. Ja kui ma näen midagi ilusat, mille inimesed on loonud, siis saan ju rabelemise mõttest aru küll.

"Stepihunti" olen vahepeal lugenud ja mulle nii meeldib, kuidas nimitegelane kodanlusele vaat et aukartusega vaatab. Kodanlik huumor on minu arvates üks kõige paremaid asju üldse, seepärast mulle meeldibki tööl nii väga. Pealegi on restoran koht, kuhu tullakse rahuldama oma kõige esmasemaid nõudmisi, et keegi aga sööb ja keegi teenib selle arvelt raha ja ostab siis selle eest süüa. Elu alustaladest moodustub täiuslik ring.

"Istun trepiastmele araukaaria vastas, puhkan veidi, panen käed risti ja vaatan hardusega seda väikest korralikkuseaeda, mille liigutav üksiolek ja naeruväärsus kuidagi mu hinge härdaks teeb." 

Nii mõtles Stepihunt, ja ma ju tean nii hästi seda tunnet, kui miski on nii igapäevane ja samas nii ilus ja sa mõtled, et no on ikka... no küll on ikka tore, et inimesed ikka viitsivad :) ja siis see teeb veits haiget

Empsiga oleme viimasel ajal rääkinud, teda natuke häirib, et ma ütlen asjade kohta, et need maksavad palju. "Ei ole kõrget hinda, on vähe tehtud tööd," või kuidagi nii arvab tema. Aga ma ikkagi leian, et ma vist ei vaja palju. Et saab ju teha vähem ja tarbida vähem ja et ma parem hääletan kui sõidan bussiga, kui see on vähegi võimalik. Aga see mõtteviis võib kah muidugi ühel päeval valusasti kätte maksta, kõik võib. Üks ei ole kindlasti õige ja teine vale.

Ah, mis siin muidu ikka. Üks öö käisime tüdrukutega muusikakooli hoovis, viskasime pikali ja vaatasime elektriküünla valgel langevaid tähti. Eile loksusime Ilonaga lihtsalt vooluga kaasa ja sõime Perlas ja saime tasuta Curly Stringsi kontserdile (sain lõpuks oma nõmmeliivateeeee-laulu) ja vaatasime savikojas ringi ja käisime Vallimaa grilliaias, kus on megailus interjöör.

Korra käisime Kärdiga Pangal ja siis ükskord käisime Kajaga ka.

Üks mõttetera ühest taunist komöödiast:

"High school is like jail: sex you want you ain't getting, sex you're getting you don't want"

Wednesday, August 5, 2015

Vahekokkuvõte

Nüüd ma olen juba vaat et kaks kuud tagasi kodus olnud ja kuigi ühest küljest on hästi tore, et söögi saamiseks ei pea hommikul kuke ja koiduga free food shelfile paremaid palu luurama minema ja et lihttöö leidmine valmistab siinmail kordades vähem probleeme kui kaugel bäkkpäkkerite paradiisis, tahaks tegelikult juba oma seitse asja kotti visata ja Tartu imelise rotieluga pihta hakata.

Keegi eelmise postituse all tundis huvi, et mida ma õppima lähen, märgin siis siia lühidalt üles ka. Avaldused tegin Universitas Tartuensise ajakirjandusse ja rootsi keelde, mõlemasse sain sisse ja langetasin otsuse viimase kasuks. Eile just andsin digiallkirja Narva mnt 89 (teisiti tuntud kui Mordor) ühika üürilepingule ja keldrisse ühisduširuumi hakkan hommikuti jooksma koos Kajaga, kellega kooselu meil varasemalt juba katse-eksitusmeetodil ära proovitud on. Kaja on oma filoloogiasihid seadnud aga teises ja palju temperamentsemas suunas, hakkab tema õppima nimelt hispaania keelt ja nii on meil kõigi eelduste kohaselt kolme aasta pärast keeled suus, mendelejevi tabel peas ja ilmaväravad nina ees pärani valla.

Muidu on vahepeal juhtunud igast asju, näiteks mõned päris crazyd Tartus käigud ja siis see ka, et mulle saabus külla üks inglise džentelmen, kellega jaanuaris Tasmaanias tuttavaks saime. Tuli ta siia nädalakeseks ja siis selle üürikese aja jooksul ma saingi üsna selgeks, et ühtegi väliskülalist ma enam  võõrustada ei jaksa. Mitte et midagi oleks halvasti olnud, aga lihtsalt on kuidagi ebamugav ja pingeline; mul oli kogu aeg selline tunne, et pean kellegi lõbustamiseks muudkui mingit komejanti tegema ja vabadust üldse ei olnud.

Siis ma jaman siin täiega oma Austraalia maksutagastusega ja olen suht alla andmas, sest need edasised kokkuhoitavad käeliigutused hakkavad juba tunduma palju väärtuslikumad kui arvele laekuvad kopikad. Hellitan lootusi, et ehk saab oma mordori kulud ka La Perla ausast palgast kinni maksta.

Ja jah, juba saabumisnädalal läksin tööle sinna neetud paika, millest mitte ükski töötaja vast kunagi päriseks lahti ei saa, kus hommikust õhtuni kostavad samad itaaliakeelsed laulud, kus kõik on juba käe-jala juures ja pulli saab rohkem kui lehm innaajal. Ristorante la Perla. Mul tegelikult pole isegi väga kahju, et ma kõik soojad ilmad seal maha maganud olen.

Möödunud nädalavahetusel käisime perega Peipsi ääres ja enne seda ühes ilusas Põlvamaa RMK metsamajas, enne seda oli paari sõbraga Pangal üks istumine.

Aa ühekorra kutsuti peaaegu kohtingule ka.

Põlva
Põlva
Viljandi
Panga
Sõbrapic
Loomad
Päevavaras
Perepic
Hood
Peipsi
Tartu
FFS